[27] 7. Abhiºhaj±takavaººan±
N±la½ kaba¼a½ pad±taveti ida½ satth± jetavane viharanto eka½ up±sakañca mahallakattherañca ±rabbha kathesi S±vatthiya½ kira dve sah±yak±. Tesu eko pabbajitv± devasika½ itarassa ghara½ gacchati. So tassa bhikkha½ datv± sayampi bhuñjitv± teneva saddhi½ vih±ra½ gantv± y±va s³riyatthaªgaman± ±l±pasall±pena nis²ditv± nagara½ pavisati, itaropi na½ y±va nagaradv±r± anugantv± nivattati. So tesa½ viss±so bhikkh³na½ antare p±kaµo j±to. Athekadivasa½ bhikkh³ tesa½ viss±sakatha½ kathent± dhammasabh±ya½ nis²di½su. Satth± ±gantv± “k±ya nuttha, bhikkhave, etarahi kath±ya sannisinn±”ti pucchi, te “im±ya n±ma, bhante”ti kathayi½su. Satth± “na, bhikkhave, id±neva ime viss±sik±, pubbepi viss±sik±yeva ahesun”ti vatv± at²ta½ ±hari. At²te b±r±ºasiya½ brahmadatte rajja½ k±rente bodhisatto tassa amacco ahosi. Tad± eko kukkuro maªgalahatthis±la½ gantv± maªgalahatthissa bhuñjanaµµh±ne patit±ni bhattasitth±ni kh±dati. So teneva bhojanena sa½vaddham±no maªgalahatthissa viss±siko j±to hatthisseva santike bhuñjati, ubhopi vin± vattitu½ na sakkonti. So hatth² na½ soº¹±ya gahetv± apar±para½ karonto k²¼ati, ukkhipitv± kumbhe patiµµh±peti. Athekadivasa½ eko g±mikamanusso hatthigopakassa m³la½ datv± ta½ kukkura½ ±d±ya attano g±ma½ agam±si. Tato paµµh±ya so hatth² kukkura½ apassanto neva kh±dati na pivati na nh±yati. Tamattha½ rañño ±rocesu½. R±j± bodhisatta½ pahiºi “gaccha paº¹ita, j±n±hi ki½k±raº± hatth² eva½ karot²”ti. Bodhisatto hatthis±la½ gantv± hatthissa dummanabh±va½ ñatv± “imassa sar²re rogo na paññ±yati, kenaci panassa saddhi½ mittasanthavena bhavitabba½, ta½ apassanto esa maññe sok±bhibh³to”ti hatthigopake pucchi “atthi nu kho imassa kenaci saddhi½ viss±so”ti? “¾ma, atthi s±mi ekena sunakhena saddhi½ balav± mett²”ti. “Kaha½ so etarah²”ti? “Ekena manussena n²to”ti. “J±n±tha panassa niv±sanaµµh±nan”ti? “Na j±n±ma, s±m²”ti. Bodhisatto rañño santika½ gantv± “natthi, deva, hatthissa koci ±b±dho ekena panassa sunakhena saddhi½ balavaviss±so ta½ apassanto na bhuñjati maññe”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
27. “N±la½ kaba¼a½ pad±tave, na ca piº¹a½ na kuse na gha½situ½;
maññ±mi abhiºhadassan±, n±go snehamak±si kukkure”ti.
Tattha n±lanti na samattho. Kaba¼anti bhojanak±le paµhamameva dinna½ kaµukakaba¼a½. Pad±taveti pa-±d±tave, sandhivasena ±k±ralopo veditabbo, gahetunti attho. Na ca piº¹anti va¹¹hetv± d²yam±na½ bhattapiº¹ampi n±la½ gahetu½. Na kuseti kh±danatth±ya dinn±ni tiº±nipi n±la½ gahetu½. Na gha½situnti nh±piyam±no sar²rampi gha½situ½ n±la½. Eva½ ya½ ya½ so hatth² k±tu½ na samattho, ta½ ta½ sabba½ rañño ±rocetv± tassa asamatthabh±ve attan± sallakkhitak±raºa½ ±rocento “maññ±m²”ti-±dim±ha. R±j± tassa vacana½ sutv± “id±ni ki½ k±tabba½ paº¹it±”ti pucchi. “‘Amh±ka½ kira maªgalahatthissa sah±ya½ sunakha½ eko manusso gahetv± gato, yassa ghare ta½ sunakha½ passanti, tassa aya½ n±ma daº¹o’ti bheri½ car±petha dev±”ti. R±j± tath± k±resi. Ta½ pavatti½ sutv± so puriso sunakha½ vissajjesi, sunakho vegen±gantv± hatthissa santikameva agam±si. Hatth² ta½ soº¹±ya gahetv± kumbhe µhapetv± roditv± paridevitv± kumbh± ot±retv± tena bhutte pacch± attan±pi bhuñji. “Tiracch±nagatassa ±saya½ j±n±t²”ti r±j± bodhisattassa mahanta½ yasa½ ad±si. Satth± “na, bhikkhave, ime id±neva viss±sik±, pubbepi viss±sik±yev±”ti ima½ dhammadesana½ ±haritv± catusaccakath±ya vinivaµµetv± anusandhi½ ghaµetv± j±taka½ samodh±nesi. Ida½ catusaccakath±ya vinivaµµana½ n±ma sabbaj±takesupi atthiyeva. Maya½ pana yatthassa ±nisa½so paññ±yati tattheva dassayiss±ma. Tad± sunakho up±sako ahosi, hatth² mahallakatthero, r±j± ±nando, amaccapaº¹ito pana ahameva ahosinti.
Abhiºhaj±takavaººan± sattam±.