So eva½ y±vat±yuka½ puññ±ni karitv± tato cuto devaloke nibbattitv± ettaka½ k±la½ devamanussesu sa½saritv± imasmi½ buddhupp±de r±jagahe ekasmi½ seµµhikule paµisandhi½ gahetv± a¹¹ham±s±dhike nava m±se m±tukucchiya½ vasi. J±tadivase panassa sakalanagare sabb±vudh±ni pajjali½su, sabbesa½ k±yar³¼h±ni ±bharaº±nipi pajjalit±ni viya obh±sa½ muñci½su, nagara½ ekapajjota½ ahosi. Seµµhipi p±tova r±j³paµµh±na½ agam±si. Atha na½ r±j± pucchi– “ajja sabb±vudh±ni pajjali½su, nagara½ ekapajjota½ j±ta½, j±n±si nu kho ettha k±raºan”ti? “J±n±mi, dev±”ti. “Ki½, seµµh²”ti? “Mama gehe tumh±ka½ d±so j±to, tassa puññatejeneva½ ahos²”ti. “Ki½ nu kho coro bhavissat²”ti? “Nattheta½, deva, puññav± satto kat±bhin²h±ro”ti. “Tena hi na½ samm± posetu½ vaµµati, idamassa kh²ram³la½ hot³”ti devasika½ sahassa½ paµµhapesi. Athassa n±magahaºadivase sakalanagarassa ekapajjotabh³tatt± jotikotveva n±ma½ kari½su. Athassa vayappattak±le gehakaraºatth±ya bh³mitale sodhiyam±ne sakkassa bhavana½ uºh±k±ra½ dassesi. Sakko “ki½ nu kho idan”ti upadh±rayam±no “jotikassa gehaµµh±na½ gaºhant²”ti ñatv± “n±ya½ etehi katagehe vasissati, may±pettha gantu½ vaµµat²”ti va¹¹hak²vesena tattha gantv± “ki½ karoth±”ti ±ha. “Jotikassa gehaµµh±na½ gaºh±m±”ti. “Apetha, n±ya½ tumhehi katagehe vasissat²”ti vatv± so¼asakar²samatta½ bh³mipadesa½ olokesi, so t±vadeva kasiºamaº¹ala½ viya samo ahosi. Puna “imasmi½ µh±ne pathavi½ bhinditv± sattaratanamayo sattabh³mikap±s±do uµµhahat³”ti cintetv± olokesi, t±vadeva tath±r³po p±s±do uµµhahi. Puna “ima½ parikkhipitv± sattaratanamay± satta p±k±r± uµµhahant³”ti cintetv± olokesi, tath±r³p± p±k±r± uµµhahi½su. Atha “nesa½ pariyante kapparukkh± uµµhahant³”ti cintetv± olokesi, tath±r³p± kapparukkh± uµµhahi½su. “P±s±dassa cat³su kaººesu catasso nidhikumbhiyo uµµhahant³”ti cintetv± olokesi, sabba½ tatheva ahosi. Nidhikumbh²su pana ek± yojanik± ahosi, ek± tig±vutik±, ek± a¹¹hayojanik±, ek± g±vutappam±º±. Bodhisattassa nibbattanidhikumbh²na½ pana ekamukhappam±ºa½ ahosi, heµµh± pathav²pariyant±va ahesu½. Jotikassa nibbattanidhikumbh²na½ mukhaparim±ºa½ na kathita½, sabb± mukhachinnat±laphala½ viya paripuºº±va uµµhahi½su. P±s±dassa cat³su kaººesu taruºat±lakkhandhappam±º± catasso suvaººamay± ucchuyaµµhiyo nibbatti½su. T±sa½ maºimay±ni patt±ni, sovaººamay±ni khandh±ni ahesu½. Pubbakammassa dassanattha½ kiret±ni, nibbatti½su. Sattasu dv±rakoµµhakesu satta yakkh± ±rakkha½ gaºhi½su. Paµhame dv±rakoµµhake yamako¼² n±ma yakkho attano pariv±rena yakkhasahassena saddhi½ ±rakkha½ gaºhi, dutiye uppalo n±ma attano pariv±rayakkh±na½ dv²hi sahassehi saddhi½, tatiye vajiro n±ma t²hi sahassehi saddhi½, catutthe vajirab±hu n±ma cat³hi sahassehi saddhi½, pañcame kasakando n±ma pañcahi sahassehi saddhi½, chaµµhe kaµattho n±ma chahi sahassehi saddhi½, sattame dis±mukho n±ma sattahi sahassehi saddhi½ ±rakkha½ gaºhi. Eva½ p±s±dassa anto ca bahi ca g±¼harakkh± ahosi. “Jotikassa kira sattaratanamayo sattabh³mikap±s±do uµµhito, satta p±k±r± sattadv±rakoµµhak± catasso nidhikumbhiyo uµµhit±”ti sutv± bimbis±ro r±j± seµµhicchatta½ pahiºi. So jotikaseµµhi n±ma ahosi. Tena pana saddhi½ katapuññakamm± itth² uttarakur³su nibbatti. Atha na½ devat± tato ±netv± sirigabbhe nis²d±pesu½. S± ±gaccham±n± eka½ taº¹ulan±¼i½ tayo ca jotip±s±ºe gaºhi. Tesa½ y±vaj²va½ t±yeva taº¹ulan±¼iy± bhatta½ ahosi. Sace kira te sakaµasatampi taº¹ul±na½ p³retuk±m± honti, s± taº¹ulan±¼i n±¼iyeva hutv± tiµµhati. Bhattapacanak±le taº¹ule ukkhaliya½ pakkhipitv± tesa½ p±s±º±na½ upari µhapeti, p±s±º± t±vadeva pajjalitv± bhatte pakkamatte nibb±yanti. Teneva saññ±ºena bhattassa pakkabh±va½ j±nanti. S³peyy±dipacanak±lepi eseva nayo. Eva½ tesa½ jotip±s±ºehi ±h±ro paccati. Maºi-±lokena ca vasanti, aggissa v± d²passa v± obh±sa½ neva j±ni½su. “Jotikassa kira evar³p± sampatt²”ti sakalajambud²pe p±kaµo ahosi. Mah±jano y±n±d²ni yojetv± dassanatth±ya ±gacchati. Jotikaseµµhi ±gat±gat±na½ uttarakurutaº¹ul±na½ bhatta½ pac±petv± d±pesi. “Kapparukkhehi vatth±ni gaºhantu, ±bharaº±ni gaºhant³”ti ±º±pesi. “G±vutikanidhikumbhiy± mukha½ vivar±petv± y±panamatta½ dhana½ gaºhant³”ti ±º±pesi. Sakalajambud²pav±sikesu dhana½ gahetv± gacchantesu nidhikumbhiy± aªgulimattampi ³na½ n±hosi. Gandhakuµipariveºe v±luka½ katv± okiººaratan±na½ kirassa eso nissando. Eva½ mah±jane vatth±bharaº±ni ceva dhanañca yadicchaka½ ±d±ya gacchante bimbis±ro tassa p±s±da½ daµµhuk±mopi mah±jane ±gacchante ok±sa½ n±lattha. Aparabh±ge yadicchaka½ ±d±ya gatatt± manussesu mand²bh³tesu r±j± jotikassa pitara½ ±ha– “tava puttassa p±s±da½ daµµhuk±mamh±”ti. So “s±dhu, dev±”ti vatv± gantv± puttassa kathesi– “t±ta, r±j± te p±s±da½ daµµhuk±mo”ti. “S±dhu, t±ta, ±gacchat³”ti. R±j± mahantena pariv±rena tattha agam±si. Paµhamadv±rakoµµhake sammajjitv± kacavaracha¹¹ik± d±s² rañño hattha½ ad±si, r±j± “seµµhij±y±”ti saññ±ya lajjam±no tass± b±h±ya hattha½ na µhapesi. Eva½ sesadv±rakoµµhakesupi d±siyo “seµµhibhariy±yo”ti maññam±no t±sa½ b±h±ya hattha½ na µhapesi. Jotiko ±gantv± r±j±na½ paccuggantv± vanditv± pacchato hutv± “purato y±tha, dev±”ti ±ha. Rañño maºipathav² sataporisapap±to viya hutv± upaµµhahi. So “imin± mama gahaºatth±ya op±to khaºito”ti maññam±no p±da½ nikkhipitu½ na visahi. Jotiko “n±ya½, deva, op±to, mama pacchato ±gacchath±”ti purato ahosi. R±j± tena akkantak±le bh³mi½ akkamitv± heµµhimatalato paµµh±ya p±s±da½ olokento vicari. Tad± aj±tasattukum±ropi pitu aªguli½ gahetv± vicaranto cintesi– “aho andhab±lo mama pit±, gahapatike n±ma sattaratanamaye p±s±de vasante esa r±j± hutv± d±rumaye gehe vasati, aha½ d±ni r±j± hutv± imassa imasmi½ p±s±de vasitu½ na dass±m²”ti. Raññopi uparimatal±ni abhiruhantasseva p±tar±savel± j±t±. So seµµhi½ ±mantetv±, “mah±seµµhi, idheva p±tar±sa½ bhuñjiss±m±”ti. J±n±mi, deva, sajjito devass±h±roti. So so¼asahi gandhodakaghaµehi nhatv± ratanamaye seµµhissa nis²danamaº¹ape paññatte tasseva nis²danapallaªke nis²di. Athassa hatthadhovan³daka½ datv± satasahassagghanik±ya suvaººap±tiy± kilinnap±y±sa½ va¹¹hetv± purato µhapayi½su. R±j± “bhojanan”ti saññ±ya bhuñjitu½ ±rabhi. Seµµhi “nayida½, deva, bhojana½, kilinnap±y±so eso”ti aññiss± suvaººap±tiy± bhojana½ va¹¹hetv± purimap±tiya½ µhapayi½su. Tato uµµhita-utun± kira ta½ bhuñjitu½ sukha½ hoti. R±j± madhurabhojana½ bhuñjanto pam±ºa½ na aññ±si. Atha na½ seµµhi vanditv± añjali½ paggayha “ala½, deva, ettakameva hotu, ito uttari½ jir±petu½ na sakk±”ti ±ha. Atha na½ r±j± ±ha– “ki½, gahapati, garuka½ katv± kathesi attano bhattan”ti? Deva, nattheta½, tumh±ka½ sabbass±pi hi balak±yassa idameva bhatta½ ida½ supeyya½. Api ca kho aha½ ayasassa bh±y±m²ti. Ki½ k±raº±ti? Sace devassa k±y±lasiyamatta½ bhaveyya, “hiyyo raññ± seµµhissa gehe bhatta½ bhutta½, seµµhin± kiñci kata½ bhavissat²”ti vacanassa bh±y±mi, dev±ti. Tena hi bhatta½ hara, udaka½ ±har±ti. Rañño bhattakicc±vas±ne sabbo r±japariv±ro tadeva bhatta½ paribhuñji. R±j± sukhakath±ya nisinno seµµhi½ ±mantetv±, “ki½ imasmi½ gehe seµµhibhariy± natth²”ti ±ha? “¾ma atthi, dev±”ti. “Kaha½ s±”ti? “Sirigabbhe nisinn±, devassa ±gatabh±va½ na j±n±t²”ti. Kiñc±pi hi p±tova r±j± sapariv±ro ±gato, s± panassa ±gatabh±va½ na j±n±teva. Tato seµµhi “r±j± me bhariya½ daµµhuk±mo”ti tass± santika½ gantv± “r±j± ±gato, ki½ tava r±j±na½ daµµhu½ na vaµµat²”ti ±ha. S± nipannak±va “ko esa, s±mi, r±j± n±m±”ti vatv± “r±j± n±ma amh±ka½ issaro”ti vutte anattamanata½ pavedent² “dukkaµ±ni vata no puññakamm±ni, yesa½ no issaropi atthi. Assaddh±ya n±ma puññakamm±ni katv± maya½ sampatti½ p±puºitv± aññassa issariyaµµh±ne nibbattamh±. Addh± amhehi asaddahitv± d±na½ dinna½ bhavissati, tasseta½ phalan”ti vatv± “ki½ d±ni karomi, s±m²”ti ±ha. T±lavaºµa½ ±d±ya ±gantv± r±j±na½ b²j±h²ti. Tass± t±lavaºµa½ ±d±ya ±gantv± r±j±na½ b²jentiy± rañño veµhanassa gandhav±to akkh²ni pahari, athass± akkh²hi assudh±r± pavatti½su. Ta½ disv± r±j± seµµhi½ ±ha– “mah±seµµhi, m±tug±mo n±ma appabuddhiko, ‘r±j± me s±mikassa sampatti½ gaºheyy±’ti bhayena rodati maññe, ass±sehi na½ ‘na me tava sampattiy± attho”’ti. Na es±, deva, rodat²ti. Atha ki½ etanti? Tumh±ka½ veµhanagandhenass± ass³ni pavatti½su. Ayañhi d²pobh±sa½ v± aggi-obh±sa½ v± adisv± maºi-±lokeneva bhuñjati ca nis²dati ca nipajjati ca, devo pana d²p±lokena nisinno bhavissat²ti? ¾ma, seµµh²ti. Tena hi, deva, ajja paµµh±ya maºi-±lokena nis²dath±ti mahanta½ tipusamatta½ anaggha½ maºiratana½ ad±si. R±j± geha½ oloketv± “mahat² vata jotikassa sampatt²”ti vatv± agam±si. Aya½ t±va jotikassa uppatti. Id±ni jaµilassa uppatti veditabb±– b±r±ºasiyañhi ek± seµµhidh²t± abhir³p± ahosi, ta½ pannarasaso¼asavassuddesikak±le rakkhaºatth±ya eka½ d±si½ datv± sattabh³mikassa p±s±dassa uparimatale sirigabbhe v±sayi½su. Ta½ ekadivasa½ v±tap±na½ vivaritv± bahi olokayam±na½ ±k±sena gacchanto eko vijj±dharo disv± uppannasineho v±tap±nena pavisitv± t±ya saddhi½ santhavamak±si. S± tena saddhi½ sa½v±samanv±ya na cirasseva gabbha½ paµilabhi. Atha na½ s± d±s² disv±, “amma, ki½ idan”ti vatv± “hotu m± kassaci ±cikkh²”ti t±ya vutt± bhayena tuºh² ahosi. S±pi dasam±saccayena putta½ vij±yitv± navabh±jana½ ±har±petv± tattha ta½ d±raka½ nipajj±petv± ta½ bh±jana½ pidahitv± upari pupphad±m±ni µhapetv± “ima½ s²sena ukkhipitv± gaªg±ya vissajjehi, ‘ki½ idan’ti ca puµµh± ‘ayy±ya me balikamman’ti vadeyy±s²”ti d±si½ ±º±pesi. S± tath± ak±si. Heµµh±gaªg±yampi dve itthiyo nh±yam±n± ta½ bh±jana½ udaken±hariyam±na½ disv± ek± “mayheta½ bh±janan”ti ±ha. Ek± “ya½ etassa anto, ta½ mayhan”ti vatv± bh±jane sampatte ta½ ±d±ya thale µhapetv± vivaritv± d±raka½ disv± ek± “mama bh±jananti vuttat±ya d±rako mameva hot²”ti ±ha. Ek± “ya½ bh±janassa anto, ta½ mameva hot³ti vuttat±ya mama d±rako”ti ±ha. T± vivadam±n± vinicchayaµµh±na½ gantv± tamattha½ ±rocetv± amaccesu vinicchitu½ asakkontesu rañño santika½ agama½su. R±j± t±sa½ vacana½ sutv± “tva½ d±raka½ gaºha, tva½ bh±jana½ gaºh±”ti ±ha. Y±ya pana d±rako laddho, s± mah±kacc±nattherassa upaµµh±yik± ahosi. Tasm± s± d±raka½ “ima½ therassa santike pabb±jess±m²”ti posesi. Tassa j±tadivase gabbhamalassa dhovitv± anapan²tat±ya kes± jaµit± hutv± aµµha½su, tenassa jaµilotveva n±ma½ kari½su. Tassa padas± vicaraºak±le thero ta½ geha½ piº¹±ya p±visi. Up±sik± thera½ nis²d±petv± ±h±ramad±si. Thero d±raka½ disv± “ki½ up±sike d±rako laddho”ti pucchi. “¾ma, bhante, im±ha½ d±raka½ tumh±ka½ santike pabb±jess±m²ti posesi½, pabb±jetha nan”ti ad±si. Thero “s±dh³”ti ±d±ya ta½ gacchanto “atthi nu kho imassa gihisampatti½ anubhavitu½ puññakamman”ti olokento “mah±puñño satto mah±sampatti½ anubhavissati, daharo esa t±va, ñ±ºampissa parip±ka½ na gacchat²”ti cintetv± ta½ ±d±ya takkasil±ya½ ekassa upaµµh±kassa geha½ agam±si. So thera½ vanditv± µhito ta½ d±raka½ disv± “d±rako vo, bhante, laddho”ti pucchi. ¾ma, up±saka, pabbajissati, daharo t±va, taveva santike hot³ti. So “s±dhu, bhante”ti ta½ puttaµµh±ne µhapetv± paµijaggi. Tassa pana gehe dv±dasa vass±ni bhaº¹aka½ ussanna½ hoti. So g±mantara½ gacchanto sabbampi ta½ bhaº¹a½ ±paºa½ haritv± d±raka½ ±paºe nis²d±petv± tassa tassa bhaº¹akassa m³la½ ±cikkhitv± “idañca idañca ettaka½ n±ma dhana½ gahetv± dadeyy±s²”ti vatv± pakk±mi. Ta½divasa½ nagaraparigg±hik± devat± antamaso maricaj²rakamatten±pi atthike tasseva ±paº±bhimukhe kari½su. So dv±dasa vass±ni ussanna½ bhaº¹aka½ ekadivaseneva vikkiºi. Kuµumbiko ±gantv± ±paºe kiñci adisv± “sabba½ te, t±ta, bhaº¹aka½ n±sitan”ti ±ha. Na n±semi, sabba½ tumhehi vuttanayeneva vikkiºi½, ida½ asukassa m³la½, ida½ asukass±ti. Kuµumbiko pas²ditv± “anaggho puriso, yattha katthaci j²vitu½ samattho”ti attano gehe vayappatta½ dh²tara½ tassa datv± “gehamassa karoth±”ti purise ±º±petv± niµµhite gehe “gacchatha, tumhe attano gehe vasath±”ti ±ha. Athassa gehapavisanak±le ekena p±dena umm±re akkantamatte gehassa pacchimabh±ge bh³mi½ bhinditv± as²tihattho suvaººapabbato uµµhahi. R±j± “jaµilakum±rassa kira gehe bh³mi½ bhinditv± suvaººapabbato uµµhito”ti sutv±va tassa seµµhicchatta½ pesesi. So jaµilaseµµhi n±ma ahosi. Tassa tayo putt± ahesu½. So tesa½ vayappattak±le pabbajj±ya citta½ upp±detv± “sace amhehi sam±nabhoga½ seµµhikula½ bhavissati, pabbajitu½ dassanti. No ce, na dassanti. Atthi nu kho jambud²pe amhehi sam±nabhoga½ kulan”ti v²ma½sanatth±ya suvaººamaya½ iµµhaka½ suvaººamaya½ patodalaµµhi½ suvaººamaya½ p±dukañca k±r±petv± puris±na½ hatthe datv± “gacchatha, im±ni ±d±ya kiñcideva olokayam±n± viya jambud²patale vicaritv± amhehi sam±nabhogassa seµµhikulassa atthibh±va½ v± natthibh±va½ v± ñatv± ±gacchath±”ti pahiºi. Te c±rika½ carant± bhaddiyanagara½ p±puºi½su. Atha ne meº¹akaseµµhi disv±, “t±t±, ki½ karont± vicarath±”ti pucchitv± “eka½ olokent± vicar±m±”ti vutte “imesa½ im±ni gahetv± kiñcideva oloketu½ vicaraºakicca½ natthi, raµµha½ pariggaºham±n± vicarant²”ti ñatv±, “t±t±, amh±ka½ pacchimageha½ pavisitv± oloketh±”ti ±ha. Te tattha aµµhakar²samatte µh±ne hatthi-assa-usabhappam±ºe piµµhiy± piµµhi½ ±hacca pathavi½ bhinditv± uµµhite heµµh± vuttappak±re suvaººameº¹ake disv± tesa½ antarantar± vicaritv± nikkhami½su. Atha ne seµµhi, “t±t±, ya½ olokent± vicaratha, diµµho vo so”ti pucchitv± “pass±ma, s±m²”ti vutte “tena hi gacchath±”ti uyyojesi. Te tatova gantv± attano seµµhin± “ki½, t±t±, diµµha½ vo amh±ka½ sam±nabhoga½ seµµhikulan”ti vutte, “s±mi, tumh±ka½ ki½ atthi, bhaddiyanagare meº¹akaseµµhino evar³po n±ma vibhavo”ti sabba½ ta½ pavatti½ ±cikkhi½su. Ta½ sutv± seµµhi attamano hutv± “eka½ t±va seµµhikula½ laddha½, aparampi nu kho atth²”ti satasahassagghanika½ kambala½ datv± “gacchatha, t±t±, aññampi. Seµµhikula½ vicinath±”ti pahiºi. Te r±jagaha½ gantv± jotikaseµµhissa gehato avid³re d±rur±si½ katv± aggi½ datv± aµµha½su. “Ki½ idan”ti puµµhak±le ca “eka½ no mahagghakambala½ vikkiºant±na½ kayiko natthi, gahetv± vicarant±pi cor±na½ bh±y±ma, tena ta½ jh±petv± gamiss±m±”ti vadi½su. Atha ne jotikaseµµhi disv± “ime ki½ karont²”ti pucchitv± tamattha½ sutv± pakkos±petv± “ki½ agghanako kambalo”ti pucchi. “Satasahassagghanako”ti vutte satasahassa½ d±petv± “dv±rakoµµhaka½ sammajjitv± kacavaracha¹¹ik±ya d±siy± deth±”ti tesa½yeva hatthe pahiºi. S± kambala½ gahetv± rodam±n± s±mikassa santika½ ±gantv± “ki½ ma½, s±mi, apar±dhe sati paharitu½ na vaµµati, kasm± me evar³pa½ th³lakambala½ pahiºittha, kath±ha½ ima½ niv±sess±mi v± p±rupiss±mi v±”ti. N±ha½ tava etadatth±ya pahiºi½, eta½ pana paliveµhetv± tava sayanap±dam³le µhapetv± nipajjanak±le gandhodakena dhot±na½ p±d±na½ puñchanatth±ya te pahiºi½, ki½ etampi k±tu½ na sakkos²ti. S± “eta½ pana k±tu½ sakkhiss±m²”ti gahetv± agam±si. Te ca puris± ta½ k±raºa½ disv± attano seµµhissa santika½ gantv± “ki½, t±t±, diµµha½ vo seµµhikulan”ti vutte, “s±mi, ki½ tumh±ka½ atthi, r±jagahanagare jotikaseµµhissa evar³p± n±ma sampatt²”ti sabba½ gehasampatti½ ±rocetv± ta½ pavatti½ ±cikkhi½su. Seµµhi tesa½ vacana½ sutv± tuµµham±naso “id±ni pabbajitu½ labhiss±m²”ti rañño santika½ gantv± “pabbajituk±momhi, dev±”ti ±ha. S±dhu, mah±seµµhi, pabbaj±h²ti So geha½ gantv± putte pakkos±petv± suvaººadaº¹a½ vajirakudd±la½ jeµµhaputtassa hatthe µhapetv±, “t±ta, pacchimagehe suvaººapabbatato suvaººapiº¹a½ uddhar±h²”ti ±ha. So kudd±la½ ±d±ya gantv± suvaººapabbata½ pahari, piµµhip±s±ºe pahaµak±lo viya ahosi. Tassa hatthato kudd±la½ gahetv± majjhimaputtassa hatthe datv± pahiºi, tassapi suvaººapabbata½ paharantassa piµµhip±s±ºe pahaµak±lo viya ahosi. Atha na½ kaniµµhaputtassa hatthe datv± pahiºi, tassa ta½ gahetv± paharantassa koµµetv± r±sikat±ya mattik±ya pahaµak±lo viya ahosi. Atha na½ seµµhi “ehi, t±ta, ala½ ettaken±”ti vatv± itare dve jeµµhabh±tike pakkos±petv± “aya½ suvaººapabbato na tumh±ka½ nibbatto, mayhañca kaniµµhassa ca nibbatto, imin± saddhi½ ekato hutv± paribhuñjath±”ti ±ha. Kasm± pana so tesameva nibbattati, kasm± ca jaµilo j±tak±le udake p±titoti? Attano katakammeneva. Kassapasamm±sambuddhassa hi cetiye kariyam±ne eko kh²º±savo cetiyaµµh±na½ gantv± oloketv±, “t±t±, kasm± cetiyassa uttarena mukha½ na uµµhahat²”ti pucchi. “Suvaººa½ nappahot²”ti ±ha½su. Aha½ antog±ma½ pavisitv± sam±dapess±mi, tumhe ±darena kamma½ karoth±ti. So eva½ vatv± nagara½ pavisitv±, “amm±, t±t±, tumh±ka½ cetiyassa ekasmi½ mukhe suvaººa½ nappahoti, suvaººa½ j±n±th±”ti mah±jana½ sam±dapento suvaººak±rakula½ agam±si. Suvaººak±ropi taªkhaºeyeva bhariy±ya saddhi½ kalaha½ karonto nisinno hoti. Atha na½ thero “cetiye tumhehi gahitamukhassa suvaººa½ nappahoti, ta½ j±nitu½ vaµµat²”ti ±ha. So bhariy±ya kopena “tava satth±ra½ udake khipitv± gacch±”ti ±ha. Atha na½ s± “atis±hasikakamma½ te kata½, mama kuddhena te ahameva akkositabb± v± paharitabb± v±, kasm± at²t±n±gatapaccuppannesu buddhesu veramak±s²”ti ±ha. Suvaººak±ro t±vadeva sa½vegappatto hutv± “khamatha me, bhante”ti vatv± therassa p±dam³le nipajji. T±ta, aha½ tay± na kiñci vutto, satth±ra½ kham±peh²ti. Kinti katv± kham±pemi, bhanteti. Suvaººapupph±na½ tayo kumbhe katv± antodh±tunidh±ne pakkhipitv± allavattho allakeso hutv± kham±pehi, t±t±ti. So “s±dhu, bhante”ti vatv± suvaººapupph±ni karonto t²su puttesu jeµµhaputta½ pakkos±petv± “ehi, t±ta, aha½ satth±ra½ veravacanena avaca½, tasm± im±ni pupph±ni katv± dh±tunidh±ne pakkhipitv± kham±pess±mi, tvampi kho me sah±yo hoh²”ti ±ha. So “na tva½ may± veravacana½ vad±pito, tva½yeva karoh²”ti k±tu½ na icchi. Majjhimaputta½ pakkositv± tathev±ha, sopi tatheva vatv± k±tu½ na icchi. Kaniµµha½ pakkositv± tathev±ha, so “pitu uppannakicca½ n±ma puttassa bh±ro”ti vatv± pitusah±yo hutv± pupph±ni ak±si. Suvaººak±ro vidatthippam±º±na½ pupph±na½ tayo kumbhe niµµh±petv± dh±tunidh±ne pakkhipitv± allavattho allakeso satth±ra½ kham±pesi. Iti so sattakkhattu½ j±tak±le udake p±tana½ labhi. Aya½ panassa koµiya½ µhito attabh±vo. Idh±pi tasseva nissandena udake p±tito. Ye panassa dve jeµµhabh±tik± putt± suvaººapupph±na½ karaºak±le sah±y± bhavitu½ na icchi½su, tesa½ tena k±raºena suvaººapabbato na nibbatti, jaµilassa ceva kaniµµhaputtassa ca ekato katabh±vena nibbatti. Iti so putte anus±sitv± satthu santike pabbajitv± katip±heneva arahatta½ p±puºi. Satth± aparena samayena pañcahi bhikkhusatehi saddhi½ piº¹±ya caranto tassa putt±na½ gehadv±ra½ agam±si, te buddhappamukhassa bhikkhusaªghassa a¹¹ham±sa½ bhikkh±d±na½ ada½su. Bhikkh³ dhammasabh±ya½ katha½ samuµµh±pesu½ “ajj±pi te, ±vuso jaµila, as²tihatthe suvaººapabbate ca puttesu ca taºh± atth²”ti. “Na me, ±vuso, etesu taºh± v± m±no v± atth²”ti. Te “aya½ jaµilatthero abh³ta½ vatv± añña½ by±karot²”ti vadi½su. Satth± tesa½ katha½ sutv± “na, bhikkhave, mama puttassa tesu taºh± v± m±no v± atth²”ti vatv± dhamma½ desento ima½ g±tham±ha– 416. “Yodha taºha½ pahantv±na, an±g±ro paribbaje;
taºh±bhavaparikkh²ºa½, tamaha½ br³mi br±hmaºan”ti.
Tassattho yo idha loke chadv±rika½ taºha½ v± m±na½ v± jahitv± ghar±v±sena anatthiko an±g±ro hutv± paribbajati, taºh±ya ceva bhavassa ca parikkh²ºatt± taºh±bhavaparikkh²ºa½ tamaha½ br±hmaºa½ vad±m²ti. Desan±vas±ne bah³ sot±pattiphal±d²ni p±puºi½s³ti.
Jaµilattheravatthu tetti½satima½.