R±j± mah±janassa katha½ sutv± pañca th±lip±kasat±ni n²har±petv± na puna tass³paµµh±na½ agam±si, n±gar±pissa kula½ upagatassa bhikkh±mattampi na ada½su. So parih²nal±bhasakk±ro kohaññena j²vituk±mo satth±ra½ upasaªkamitv± pañca vatth³ni y±citv± bhagavato “ala½, devadatta, yo icchati, so ±raññako hot³”ti paµikkhitto kass±vuso, vacana½ sobhana½, ki½ tath±gatassa ud±hu mama, ahañhi ukkaµµhavasena eva½ vad±mi, “s±dhu, bhante, bhikkh³ y±vaj²va½ ±raññak± assu, piº¹ap±tik±, pa½suk³lik±, rukkham³lik±, macchama½sa½ na kh±deyyun”ti. “Yo dukkh± muccituk±mo, so may± saddhi½ ±gacchat³”ti vatv± pakk±mi. Tassa vacana½ sutv± ekacce navakapabbajit± mandabuddhino “kaly±ºa½ devadatto ±ha, etena saddhi½ vicariss±m±”ti tena saddhi½ ekato ahesu½. Iti so pañcasatehi bhikkh³hi saddhi½ tehi pañcahi vatth³hi l³khappasanna½ jana½ saññ±pento kulesu viññ±petv± viññ±petv± bhuñjanto saªghabhed±ya parakkami. So bhagavat±, “sacca½ kira tva½, devadatta, saªghabhed±ya parakkamasi cakkabhed±y±”ti puµµho “sacca½ bhagav±”ti vatv±, “garuko kho, devadatta, saªghabhedo”ti-±d²hi ovaditopi satthu vacana½ an±diyitv± pakkanto ±yasmanta½ ±nanda½ r±jagahe piº¹±ya caranta½ disv±, “ajjatagge d±n±ha½, ±vuso ±nanda, aññatreva bhagavat±, aññatra, bhikkhusaªgh± uposatha½ kariss±mi, saªghakamma½ kariss±m²”ti ±ha. Thero tamattha½ bhagavato ±rocesi. Ta½ viditv± satth± uppannadhammasa½vego hutv±, “devadatto sadevakassa lokassa anatthanissita½ attano av²cimhi paccanakakamma½ karot²”ti vitakketv±–
“Sukar±ni as±dh³ni, attano ahit±ni ca;
ya½ ve hitañca s±dhuñca, ta½ ve paramadukkaran”ti. (Dha. pa. 163)–

Ima½ g±tha½ vatv± puna ima½ ud±na½ ud±nesi–

“Sukara½ s±dhun± s±dhu, s±dhu p±pena dukkara½;
p±pa½ p±pena sukara½, p±pamariyehi dukkaran”ti. (Ud±. 48; c³¼ava. 343).
Atha kho devadatto uposathadivase attano paris±ya saddhi½ ekamanta½ nis²ditv±, “yassim±ni pañca vatth³ni khamanti so sal±ka½ gaºhat³”ti vatv± pañcasatehi vajjiputtakehi navakehi appakataññ³hi sal±k±ya gahit±ya saªgha½ bhinditv± te bhikkh³ ±d±ya gay±s²sa½ agam±si. Tassa tattha gatabh±va½ sutv± satth± tesa½ bhikkh³na½ ±nayanatth±ya dve aggas±vake pesesi. Te tattha gantv± ±desan±p±µih±riy±nus±saniy± ceva iddhip±µih±riy±nus±saniy± ca anus±sant± te amata½ p±yetv± ±d±ya ±k±sena ±gami½su. Kok±likopi kho “uµµhehi, ±vuso devadatta, n²t± te bhikkh³ s±riputtamoggall±nehi, nanu tva½ may± vutto ‘m±, ±vuso, s±riputtamoggall±ne viss±s²’ti. P±picch± s±riputtamoggall±n±, p±pik±na½ icch±na½ vasa½ gat±”ti vatv± jaººukena hadayamajjhe pahari, tassa tattheva uºha½ lohita½ mukhato uggañchi. ¾yasmanta½ pana s±riputta½ bhikkhusaªghaparivuta½ ±k±sena ±gacchanta½ disv± bhikkh³ ±ha½su– “bhante, ±yasm± s±riputto gamanak±le attadutiyo gato, id±ni mah±pariv±ro ±gacchanto sobhat²”ti. Satth± “na, bhikkhave, id±neva s±riputto sobhati, pubbe tiracch±nayoniya½ nibbattak±lepi mayha½ putto mama santika½ ±gacchanto sobhiyev±”ti vatv±–
“Hoti s²lavata½ attho, paµisanth±ravuttina½;
lakkhaºa½ passa ±yanta½, ñ±tisaªghapurakkhata½;
atha passasima½ k±¼a½, suvih²na½va ñ±tibh²”ti. (J±. 1.1.11)–

Ida½ j±taka½ kathesi. Puna bhikkh³hi, “bhante, devadatto kira dve aggas±vake ubhosu passesu nis²d±petv± ‘buddhal²¼±ya dhamma½ desess±m²’ti tumh±ka½ anukiriya½ karot²”ti vutte, “na bhikkhave, id±neva, pubbepesa mama anukiriya½ k±tu½ v±yami, na pana sakkh²”ti vatv±–

“Api v²raka passesi, sakuºa½ mañjubh±ºaka½;
may³rag²vasaªk±sa½, pati½ mayha½ saviµµhaka½.
“Udakathalacarassa pakkhino,
nicca½ ±makamacchabhojino;
tass±nukara½ saviµµhako,
sev±le paliguºµhito mato”ti. (J±. 1.2.107-108)–

¾din± j±taka½ vatv± apar±paresupi divasesu tath±nur³pameva katha½ ±rabbha–

“Ac±ri vat±ya½ vituda½ van±ni,
kaµµhaªgarukkhesu as±rakesu;
ath±sad± khadira½ j±tas±ra½,
yatthabbhid± garu¼o uttamaªgan”ti. (J±. 1.2.120).
“Las² ca te nipphalik±, matthako ca pad±lito;
sabb± te ph±suk± bhagg±, ajja kho tva½ virocas²”ti. (J±. 1.1.143)–

Evam±d²ni j±tak±ni kathesi. Puna “akataññ³ devadatto”ti katha½ ±rabbha–

“Akaramhasa te kicca½, ya½ bala½ ahuvamhase;
migar±ja namo tyatthu, api kiñci labh±mase.
“Mama lohitabhakkhassa, nicca½ ludd±ni kubbato;
dantantaragato santo, ta½ bahu½ yampi j²vas²”ti. (J±. 1.4.29-30)–

¾d²ni j±tak±ni kathesi. Puna vadh±ya parisakkanamassa ±rabbha–

“ѱtameta½ kuruªgassa, ya½ tva½ sepaººi siyyasi;
añña½ sepaººi gacch±mi, na me te ruccate phalan”ti. (J±. 1.1.21)–

¾d²ni j±tak±ni kathesi. Punadivase “ubhato parih²no devadatto l±bhasakk±rato ca s±maññato c±”ti kath±su pavattam±n±su “na, bhikkhave, id±neva devadatto parih²no, pubbepesa parih²noyev±”ti vatv±–

“Akkh² bhinn± paµo naµµho, sakhigehe ca bhaº¹ana½;
ubhato paduµµh± kammant±, udakamhi thalamhi c±”ti. (J±. 1.1.139)–

¾d²ni j±tak±ni kathesi. Eva½ r±jagahe viharantova devadatta½ ±rabbha bah³ni j±tak±ni kathetv± r±jagahato s±vatthi½ gantv± jetavane vih±re v±sa½ kappesi. Devadattopi kho nava m±se gil±no pacchime k±le satth±ra½ daµµhuk±mo hutv± attano s±vake ±ha– “aha½ satth±ra½ daµµhuk±mo, ta½ me dasseth±”ti. “Tva½ samatthak±le satth±r± saddhi½ ver² hutv± acari, na maya½ tattha ness±m±”ti vutte, “m± ma½ n±setha, may± satthari ±gh±to kato, satthu pana mayi kesaggamattopi ±gh±to natthi”. So hi bhagav±–

“Vadhake devadattamhi, core aªgulim±lake;
dhanap±le r±hule ca, sabbattha samam±naso”ti. (Apa. thera 1.1.585; mi. pa. 6.6.5)–

“Dassetha me bhagavantan”ti punappuna½ y±ci. Atha na½ te mañcaken±d±ya nikkhami½su. Tassa ±gamana½ sutv± bhikkh³ satthu ±rocesu½– “bhante, devadatto kira tumh±ka½ dassanatth±ya ±gacchat²”ti. “Na, bhikkhave, so tenattabh±vena ma½ passitu½ labhissat²”ti. Devadatto kira pañcanna½ vatth³na½ ±y±citak±lato paµµh±ya puna buddha½ daµµhu½ na labhati, aya½ dhammat±. “Asukaµµh±nañca asukaµµh±nañca ±gato, bhante”ti. “Ya½ icchati, ta½ karotu, na so ma½ passitu½ labhissat²”ti. “Bhante, ito yojanamatta½ ±gato, a¹¹hayojana½, g±vuta½, jetavanapokkharaº²sam²pa½ ±gato, bhante”ti. “Sacepi antojetavana½ pavisati, neva ma½ passitu½ labhissat²”ti. Devadatta½ gahetv± ±gat± jetavanapokkharaº²t²re mañca½ ot±retv± pokkharaºi½ nh±yitu½ otari½su. Devadattopi kho mañcato vuµµh±ya ubho p±de bh³miya½ µhapetv± nis²di. P±d± pathavi½ pavisi½su So anukkamena y±va gopphak±, y±va jaººuk±, y±va kaµito, y±va thanato, y±va g²vato pavisitv± hanukaµµhikassa bh³miya½ paviµµhak±le–

“Imehi aµµh²hi tamaggapuggala½,
dev±tideva½ naradammas±rathi½;
samantacakkhu½ satapuññalakkhaºa½,
p±ºehi buddha½ saraºa½ upem²”ti. (Mi. pa. 4.1.3)–

Ima½ g±tham±ha. Ida½ kira µh±na½ disv± tath±gato devadatta½ pabb±jesi. Sace hi na so pabbajissa, gih² hutv± kammañca bh±riya½ akarissa, ±yati½ bhavanissaraºapaccaya½ k±tu½ na sakkhissa, pabbajitv± ca pana kiñc±pi kamma½ bh±riya½ karissati, ±yati½ bhavanissaraºapaccaya½ k±tu½ sakkhissat²ti ta½ satth± pabb±jesi. So hi ito satasahassakappamatthake aµµhissaro n±ma paccekabuddho bhavissati, so pathavi½ pavisitv± av²cimhi nibbatti. Niccale buddhe aparajjhabh±vena pana niccalova hutv± paccat³ti yojanasatike anto av²cimhi yojanasatubbedhamevassa sar²ra½ nibbatti. S²sa½ y±va kaººasakkhalito upari ayakapalla½ p±visi, p±d± y±va gopphak± heµµh± ayapathaviya½ paviµµh±, mah±t±lakkhandhaparim±ºa½ ayas³la½ pacchimabhittito nikkhamitv± piµµhimajjha½ bhinditv± urena nikkhamitv± purimabhitti½ p±visi, apara½ dakkhiºabhittito nikkhamitv± dakkhiºapassa½ bhinditv± v±mapassena nikkhamitv± uttarabhitti½ p±visi, apara½ upari kapallato nikkhamitv± matthaka½ bhinditv± adhobh±gena nikkhamitv± ayapathavi½ p±visi. Eva½ so tattha niccalova pacci.

Bhikkh³ “ettaka½ µh±na½ devadatto ±gacchanto satth±ra½ daµµhu½ alabhitv±va pathavi½ paviµµho”ti katha½ samuµµh±pesu½. Satth± “na, bhikkhave, devadatto id±neva mayi aparajjhitv± pathavi½ p±visi, pubbepi paviµµhoyev±”ti vatv± hatthir±jak±le maggam³¼ha½ purisa½ samass±setv± attano piµµhi½ ±ropetv± khemanta½ p±pitassa puna tikkhattu½ ±gantv± aggaµµh±ne majjhimaµµh±ne m³lehi eva½ dante chinditv± tatiyav±re mah±purisassa cakkhupatha½ atikkamantassa tassa pathavi½ paviµµhabh±va½ d²petu½–
“Akataññussa posassa, nicca½ vivaradassino;
sabba½ ce pathavi½ dajj±, neva na½ abhir±dhaye”ti. (J±. 1.1.72; 1.9.107)–

Ida½ j±taka½ kathetv± punapi tatheva kath±ya samuµµhit±ya khantiv±dibh³te attani aparajjhitv± kal±bur±jabh³tassa tassa pathavi½ paviµµhabh±va½ d²petu½ khantiv±dij±takañca (j±. 1.4.49 ±dayo), c³¼adhammap±labh³te attani aparajjhitv± mah±pat±par±jabh³tassa tassa pathavi½ paviµµhabh±va½ d²petu½ c³¼adhammap±laj±takañca (j±. 1.5.44 ±dayo) kathesi.

Pathavi½ paviµµhe pana devadatte mah±jano haµµhatuµµho dhajapaµ±kakadaliyo uss±petv± puººaghaµe µhapetv± “l±bh± vata no”ti mahanta½ chaºa½ anubhoti. Tamattha½ bhagavato ±rocesu½. Bhagav± “na, bhikkhave, id±neva devadatte mate mah±jano tussati, pubbepi tussiyev±”ti vatv± sabbajanassa appiye caº¹e pharuse b±r±ºasiya½ piªgalaraññe n±ma mate mah±janassa tuµµhabh±va½ d²petu½–
“Sabbo jano hi½sito piªgalena,
tasmi½ mate paccay± vedayanti;
piyo nu te ±si akaºhanetto,
kasm± tuva½ rodasi dv±rap±la.
“Na me piyo ±si akaºhanetto,
bh±y±mi pacc±gaman±ya tassa;
ito gato hi½seyya maccur±ja½,
so hi½sito ±neyya puna idh±”ti. (J±. 1.2.179-180)–

Ida½ piªgalaj±taka½ kathesi. Bhikkh³ satth±ra½ pucchi½su– “id±ni, bhante, devadatto kuhi½ nibbatto”ti? “Av²cimah±niraye, bhikkhave”ti. “Bhante, idha tappanto vicaritv± puna gantv± tappanaµµh±neyeva nibbatto”ti. “¾ma, bhikkhave, pabbajit± v± hontu gahaµµh± v±, pam±davih±rino ubhayattha tappantiyev±”ti vatv± ima½ g±tham±ha–

17. “Idha tappati pecca tappati, p±pak±r² ubhayattha tappati;
p±pa½ me katanti tappati, bhiyyo tappati duggati½ gato”ti.
Tattha idha tappat²ti idha kammatappanena domanassamattena tappati. Pecc±ti paraloke pana vip±katappanena atid±ruºena ap±yadukkhena tappati. P±pak±r²ti n±nappak±rassa p±passa katt±. Ubhayatth±ti imin± vuttappak±rena tappanena ubhayattha tappati n±ma. P±pa½ meti so hi kammatappanena kappanto “p±pa½ me katan”ti tappati. Ta½ appamattaka½ tappana½, vip±katappanena pana tappanto bhiyyo tappati duggati½ gato atipharusena tappanena ativiya tappat²ti.
G±th±pariyos±ne bah³ sot±pann±dayo ahesu½. Desan± mah±janassa s±tthik± j±t±ti.

Devadattavatthu dv±dasama½.