6. Aªgulim±lasuttavaººan±
347. Eva½ me sutanti aªgulim±lasutta½. Tattha aªgul²na½ m±la½ dh±ret²ti kasm± dh±reti? ¾cariyavacanena. Tatr±ya½ anupubbikath±– Aya½ kira kosalarañño purohitassa mant±ºiy± n±ma br±hmaºiy± kucchismi½ paµisandhi½ aggahesi. Br±hmaºiy± rattibh±ge gabbhavuµµh±na½ ahosi. Tassa m±tukucchito nikkhamanak±le sakalanagare ±vudh±ni pajjali½su, rañño maªgalasakuntopi sirisayane µhapit± asilaµµhipi pajjali. Br±hmaºo nikkhamitv± nakkhatta½ olokento coranakkhattena j±toti rañño santika½ gantv± sukhaseyyabh±va½ pucchi. R±j± “kuto, me ±cariya, sukhaseyy±? Mayha½ maªgal±vudha½ pajjali, rajjassa v± j²vitassa v± antar±yo bhavissati maññe”ti. M± bh±yi, mah±r±ja, mayha½ ghare kum±ro j±to, tass±nubh±vena na kevala½ tuyha½ nivesane, sakalanagarepi ±vudh±ni pajjalit±n²ti. Ki½ bhavissati ±cariy±ti? Coro bhavissati mah±r±j±ti. Ki½ ekacorako, ud±hu rajjad³sako coroti? Ekacorako dev±ti. Eva½ vatv± ca pana rañño mana½ gaºhituk±mo ±ha– “m±retha na½ dev±”ti. Ekacorako sam±no ki½ karissati? Kar²sasahassakhette ekas±lis²sa½ viya hoti, paµijaggatha nanti. Tassa n±maggahaºa½ gaºhant± sayane µhapitamaªgala-asilaµµhi, chadane µhapit± sar±, kapp±sapicumhi µhapita½ t±lavaºµakaraºasatthakanti ete pajjalant± kiñci na hi½si½su, tasm± ahi½sakoti n±ma½ aka½su. Ta½ sippuggahaºak±le takkas²la½ pesayi½su. So dhammantev±siko hutv± sippa½ paµµhapesi. Vattasampanno ki½k±rapaµiss±v² man±pac±r² piyav±d² ahosi. Sesa-antev±sik± b±hirak± ahesu½. Te– “ahi½sakam±ºavakassa ±gatak±lato paµµh±ya maya½ na paññ±y±ma, katha½ na½ bhindeyy±m±”ti? Nis²ditv± mantayant± “sabbehi atirekapaññatt± duppaññoti. Na sakk± vattu½, vattasampannatt± dubbattoti. Na sakk± vattu½, j±tisampannatt± dujj±toti na sakk± vattu½, kinti kariss±m±”ti? Tato eka½ kharamanta½ mantayi½su “±cariyassa antara½ katv± na½ bhindiss±m±”ti tayo r±s² hutv± paµhama½ ekacce ±cariya½ upasaªkamitv± vanditv± aµµha½su. Ki½ t±t±ti? Imasmi½ gehe ek± kath± suyyat²ti. Ki½ t±t±ti? Ahi½sakam±ºavo tumh±ka½ antare dubbhat²ti maññ±m±ti. ¾cariyo santajjetv±– “gacchatha vasal±, m± me putta½ mayha½ antare paribhindath±”ti niµµhubhi. Tato itare, atha itarehi tayopi koµµh±s± ±gantv± tatheva vatv±– “amh±ka½ asaddahant± upaparikkhitv± j±n±th±”ti ±ha½su. ¾cariyo sinehena vadante disv± “atthi maññe santhavo”ti paribhijjitv± cintesi “gh±temi nan”ti. Tato cintesi– “sace gh±tess±mi ‘dis±p±mokkho ±cariyo attano santika½ sippuggahaºattha½ ±gate m±ºavake dosa½ upp±detv± j²vit± voropet²’ti. Puna koci sippuggahaºattha½ na ±gamissati, eva½ me l±bho parih±yissati, atha na½ sippassa pariyos±nupac±roti vatv± jaªghasahassa½ gh±teh²ti vakkh±mi. Avassa½ ettha eko uµµh±ya ta½ gh±tessat²”ti. Atha na½ ±ha– “ehi t±ta jaªghasahassa½ gh±tehi, eva½ te sippassa upac±ro kato bhavissat²”ti. Maya½ ahi½sakakule j±t±, na sakk± ±cariy±ti. Aladdhupac±ra½ sippa½ phala½ na deti t±t±ti. So pañc±vudha½ gahetv± ±cariya½ vanditv± aµavi½ paviµµho. Aµavi½ pavisanaµµh±nepi aµavimajjhepi aµavito nikkhamanaµµh±nepi µhatv± manusse gh±teti. Vattha½ v± veµhana½ v± na gaºh±ti. Eko dveti gaºitamattameva karonto gacchati, gaºanampi na uggaºh±ti. Pakatiy±pi paññav± esa, p±º±tip±tino pana citta½ na patiµµh±ti, tasm± anukkamena gaºanampi na sallakkhesi, ekeka½ aªguli½ chinditv± µhapeti. Ýhapitaµµh±ne aªguliyo vinassanti, tato vijjhitv± aªgul²na½ m±la½ katv± dh±resi, teneva cassa aªgulim±loti saªkh± udap±di. So sabba½ arañña½ nissañc±ramak±si, d±ru-±d²na½ atth±ya arañña½ gantu½ samattho n±ma natthi. Rattibh±ge antog±mampi ±gantv± p±dena paharitv± dv±ra½ uggh±teti. Tato sayiteyeva m±retv± eko ekoti gahetv± gacchati. G±mo osaritv± nigame aµµh±si, nigamo nagare. Manuss± tiyojanato paµµh±ya ghar±ni pah±ya d±rake hatthesu gahetv± ±gamma s±vatthi½ pariv±retv± khandh±v±ra½ bandhitv± r±jaªgaºe sannipatitv±– “coro, te deva, vijite aªgulim±lo n±m±”ti-±d²ni vadant± kandanti. Bhaggavo “mayha½ putto bhavissat²”ti ñatv± br±hmaºi½ ±ha– bhoti aªgulim±lo n±ma coro uppanno, so na añño, tava putto ahi½sakakum±ro. Id±ni r±j± ta½ gaºhitu½ nikkhamissati, ki½ kattabbanti? Gaccha s±mi, putta½ me gahetv± eh²ti. N±ha½ bhadde ussah±mi, cat³su hi janesu viss±so n±ma natthi, coro me pur±ºasah±yoti aviss±san²yo, s±kh± me pur±ºasanthat±ti aviss±san²y±, r±j± ma½ p³jet²ti aviss±san²yo, itth² me vasa½ gat±ti aviss±san²y±ti. M±tu hadaya½ pana muduka½ hoti. Tasm± aha½ pana gantv± mayha½ putta½ ±ness±m²ti nikkhant±. Ta½divasañca bhagav± pacc³sasamaye loka½ volokento aªgulim±la½ disv±– “mayi gate etassa sotthi bhavissati. Ag±make araññe µhito catuppadika½ g±tha½ sutv± mama santike pabbajitv± cha abhiññ± sacchikarissati. Sace na gamiss±mi, m±tari aparajjhitv± anuddharaº²yo bhavissati, kariss±missa saªgahan”ti pubbaºhasamaya½ niv±setv± piº¹±ya pavisitv± katabhattakicco ta½ saªgaºhituk±mo vih±r± nikkhami. Etamattha½ dassetu½ “atha kho bhagav±”ti-±di vutta½. 348. Saªkaritv± saªkaritv±ti saªketa½ katv± vaggavagg± hutv±. Hatthattha½ gacchant²ti hatthe attha½ vin±sa½ gacchanti. Ki½ pana te bhagavanta½ sañj±nitv± eva½ vadanti asañj±nitv±ti? Asañj±nitv±. Aññ±takavesena hi bhagav± ekakova agam±si. Coropi tasmi½ samaye d²gharatta½ dubbhojanena ca dukkhaseyy±ya ca ukkaºµhito hoti. Kittak± pan±nena manuss± m±rit±ti? Eken³nasahassa½. So pana id±ni eka½ labhitv± sahassa½ p³ressat²ti saññ² hutv± yameva paµhama½ pass±mi, ta½ gh±tetv± gaºana½ p³retv± sippassa upac±ra½ katv± kesamassu½ oh±retv± nh±yitv± vatth±ni parivattetv± m±t±pitaro passiss±m²ti aµavimajjhato aµavimukha½ ±gantv± ekamanta½ µhitova bhagavanta½ addasa. Etamattha½ dassetu½ “addas± kho”ti-±di vutta½. Iddh±bhisaªkh±ra½ abhisaªkh±s²ti mah±pathavi½ ummiyo uµµhapento viya sa½haritv± aparabh±ge akkamati, orabh±ge valiyo nikkhamanti, aªgulim±lo sarakkhepamatta½ muñcitv± gacchati. Bhagav± purato mahanta½ aªgaºa½ dassetv± saya½ majjhe hoti, coro ante. So “id±ni na½ p±puºitv± gaºhiss±m²”ti sabbath±mena dh±vati. Bhagav± aªgaºassa p±rimante hoti, coro majjhe. So “ettha na½ p±puºitv± gaºhiss±m²”ti vegena dh±vati. Bhagav± tassa purato m±tika½ v± thala½ v± dasseti, etenup±yena t²ºi yojan±ni gahetv± agam±si. Coro kilami, mukhe khe¼o sussi, kacchehi sed± mucci½su. Athassa “acchariya½ vata bho”ti etadahosi. Migamp²ti miga½ kasm± gaºh±ti? Ch±tasamaye ±h±rattha½. So kira eka½ gumba½ ghaµµetv± mige uµµh±peti. Tato cittaruciya½ miga½ anubandhanto gaºhitv± pacitv± kh±dati. Puccheyyanti yena k±raºen±ya½ gacchantova µhito n±ma ahañca µhitova aµµhito n±ma, ya½n³n±ha½ ima½ samaºa½ ta½ k±raºa½ puccheyyanti attho. 349. Nidh±y±ti yo vihi½sanattha½ bh³tesu daº¹o pavattayitabbo siy±, ta½ nidh±ya apanetv± mett±ya khantiy± paµisaªkh±ya avihi½s±ya s±raº²yadhammesu ca µhito ahanti attho. Tuvamaµµhitos²ti p±ºesu asaññatatt± ettak±ni p±ºasahass±ni gh±tentassa tava mett± v± khanti v± paµisaªkh± v± avihi½s± v± s±raº²yadhammo v± natthi, tasm± tuva½ aµµhitosi, id±ni iriy±pathena µhitopi niraye dh±vissasi, tiracch±nayoniya½ pettivisaye asurak±ye v± dh±vissas²ti vutta½ hoti. Tato coro– “mah± aya½ s²han±do, mahanta½ gajjita½, na ida½ aññassa bhavissati, mah±m±y±ya puttassa siddhatthassa samaºarañño eta½ gajjita½, diµµho vatamhi maññe tikhiºacakkhun± samm±sambuddhena, saªgahakaraºattha½ me bhagav± ±gato”ti cintetv± cirassa½ vata meti-±dim±ha. Tattha mahitoti devamanuss±d²hi catupaccayap³j±ya p³jito. Paccup±d²ti cirassa½ k±lassa accayena mayha½ saªgahatth±ya ima½ mah±vana½ paµipajji. Pah±ya p±panti pajahitv± p±pa½. Itvev±ti eva½ vatv±yeva. ¾vudhanti pañc±vudha½. Sobbheti samantato chinne. Pap±teti ekato chinne. Naraketi phalitaµµh±ne. Idha pana t²hipi imehi padehi araññameva vutta½. Akir²ti khipi cha¹¹esi. Tamehi bhikkh³ti tad± avoc±ti bhagavato ima½ pabb±jento kuhi½ satthaka½ labhiss±mi, kuhi½ pattac²varanti pariyesanakicca½ natthi, kamma½ pana olokesi. Athassa pubbe s²lavant±na½ aµµhaparikkh±rabhaº¹akassa dinnabh±va½ ñatv± dakkhiºahattha½ pas±retv±– “ehi bhikkhu sv±kkh±to dhammo, cara brahmacariya½ samm± dukkhassa antakiriy±y±”ti ±ha. So saha vacaneneva iddhimayapattac²vara½ paµilabhi. T±vadevassa gihiliªga½ antaradh±yi, samaºaliªga½ p±turahosi.
“Tic²varañca patto ca, v±si s³ci ca bandhana½;
pariss±vanena aµµhete, yuttayogassa bhikkhuno”ti.–
Eva½ vutt± aµµha parikkh±r± sar²rapaµibaddh±va hutv± nibbatti½su. Eseva tassa ahu bhikkhubh±voti esa ehibhikkhubh±vo tassa upasampannabhikkhubh±vo ahosi, na hi ehibhikkh³na½ visu½ upasampad± n±ma atthi.
350. Pacch±samaºen±ti bhaº¹agg±hakena pacch±samaºena, teneva attano pattac²vara½ g±h±petv± ta½ pacch±samaºa½ katv± gatoti attho. M±t±pissa aµµha-usabhamattena µh±nena antarit±,– “t±ta, ahi½saka kattha µhitosi, kattha nisinnosi, kuhi½ gatosi? May± saddhi½ na kathesi t±t±”ti vadant² ±hiº¹itv± apassam±n± ettova gat±. Pañcamattehi assasateh²ti sace corassa par±jayo bhavissati, anubandhitv± na½ gaºhiss±mi. Sace mayha½ par±jayo bhavissati, vegena pal±yiss±m²ti sallahukena balena nikkhami Yena ±r±moti kasm± ±r±ma½ agam±si? So kira corassa bh±yati, cittena gantuk±mo na gacchati, garah±bhayena nikkhami. Tenassa etadahosi– “samm±sambuddha½ vanditv± nis²diss±mi, so pucchissati ‘kasm± bala½ gahetv± nikkhantos²’ti. Ath±ha½ ±rocess±mi, bhagav± hi ma½ na kevala½ sampar±yikeneva atthena saªgaºh±ti, diµµhadhammikenapi saªgaºh±tiyeva. So sace mayha½ jayo bhavissati, adhiv±sessati. Sace par±jayo bhavissati ‘ki½ te, mah±r±ja, eka½ cora½ ±rabbha gamanen±’ti vakkhati. Tato ma½ jano eva½ sañj±nissati– ‘r±j± cora½ gahetu½ nikkhanto, samm±sambuddhena pana nivattito’ti” garahamokkha½ sampassam±no agam±si. Kuto panass±ti kasm± ±ha? Api n±ma bhagav± tassa upanissaya½ oloketv± ta½ ±netv± pabb±jeyy±ti bhagavato parigaºhanattha½ ±ha. Raññoti na kevala½ raññoyeva bhaya½ ahosi, avasesopi mah±jano bh²to phalak±vudh±ni cha¹¹etv± sammukhasammukhaµµh±neva pal±yitv± nagara½ pavisitv± dv±ra½ pidh±ya aµµ±lake ±ruyha olokento aµµh±si. Evañca avoca– “aªgulim±lo ‘r±j± mayha½ santika½ ±gacchat²’ti ñatv± paµhamatara½ ±gantv± jetavane nisinno, r±j± tena gahito, maya½ pana pal±yitv± mutt±”ti. Natthi te ito bhayanti ayañhi id±ni kunthakipillika½ j²vit± na voropeti, natthi te imassa santik± bhayanti attho.