4. R±javaggo

1. Ghaµik±rasuttavaººan±

282. Eva½ me sutanti ghaµik±rasutta½. Tattha sita½ p±tv±k±s²ti mah±maggena gacchanto aññatara½ bh³mippadesa½ oloketv±– “atthi nu kho may± cariya½ caram±nena imasmi½ µh±ne nivutthapubban”ti ±vajjanto addasa “kassapabuddhak±le imasmi½ µh±ne vega¼iªga½ n±ma g±manigamo ahosi, aha½ tad± jotip±lo n±ma m±ºavo ahosi½, mayha½ sah±yo ghaµik±ro n±ma kumbhak±ro ahosi, tena saddhi½ may± idha eka½ suk±raºa½ kata½, ta½ bhikkhusaªghassa ap±kaµa½ paµicchanna½, handa na½ bhikkhusaªghassa p±kaµa½ karom²”ti magg± okkamma aññatarasmi½ padese µhitakova sitap±tukammamak±si, aggaggadante dassetv± mandahasita½ hasi. Yath± hi lokiyamanuss± ura½ paharant±– “kuha½ kuhan”ti hasanti, na eva½ buddh±, buddh±na½ pana hasita½ haµµhapahaµµh±k±ramattameva hoti.
Hasitañca n±meta½ terasahi somanassasahagatacittehi hoti. Tattha lokiyamah±jano akusalato cat³hi, k±m±vacarakusalato cat³h²ti aµµhahi cittehi hasati, sekkh± akusalato diµµhisampayutt±ni dve apanetv± chahi cittehi hasanti, kh²º±sav± cat³hi sahetukakiriyacittehi ekena ahetukakiriyacitten±ti pañcahi cittehi hasanti. Tesupi balav±rammaºe ±p±thagate dv²hi ñ±ºasampayuttacittehi hasanti, dubbal±rammaºe duhetukacittadvayena ca ahetukacittena c±ti t²hi cittehi hasanti. Imasmi½ pana µh±ne kiriy±hetukamanoviññ±ºadh±tusomanassasahagatacitta½ bhagavato haµµhapahaµµh±k±ramatta½ hasita½ upp±desi.
Ta½ paneta½ hasita½ eva½ appamattakampi therassa p±kaµa½ ahosi. Katha½? Tath±r³pe hi k±le tath±gatassa cat³hi d±µh±hi catudd²pikamah±meghamukhato saterat±vijjulat± viya virocam±n± mah±t±lakkhandhapam±º± rasmivaµµiyo uµµhahitv± tikkhattu½ s²savara½ padakkhiºa½ katv± d±µhaggesuyeva antaradh±yanti. Tena saññ±ºena ±yasm± ±nando bhagavato pacchato gaccham±nopi sitap±tubh±va½ j±n±ti.
Bhagavanta½ etadavoc±ti– “ettha kira kassapo bhagav± bhikkhusaªgha½ ovadi, catusaccappak±sana½ ak±si, bhagavatopi ettha nis²ditu½ ruci½ upp±dess±mi, evamaya½ bh³mibh±go dv²hi buddhehi paribhutto bhavissati, mah±jano gandham±l±d²hi p³jetv± cetiyaµµh±na½ katv± paricaranto saggamaggapar±yaºo bhavissat²”ti cintetv± eta½ “tena hi, bhante,”ti-±divacana½ avoca.
283. Muº¹akena samaºaken±ti muº¹a½ muº¹oti, samaºa½ v± samaºoti vattu½ vaµµati, aya½ pana aparipakkañ±ºatt± br±hmaºakule uggahitavoh±ravaseneva h²¼ento evam±ha. Sottisin±ninti sin±natth±ya katasotti½. Sotti n±ma kuruvindap±s±ºacuºº±ni l±kh±ya bandhitv± katagu¼ikakal±pak± vuccati, ya½ sandh±ya– “tena kho pana samayena chabbaggiy± bhikkh³ kuruvindakasuttiy± nah±yant²”ti (c³¼ava. 243) vutta½. Ta½ ubhosu antesu gahetv± sar²ra½ gha½santi. Eva½ samm±ti yath± etarahipi manuss± “cetiyavandan±ya gacch±ma, dhammassavanatth±ya gacch±m±”ti vutt± uss±ha½ na karonti, “naµasamajj±didassanatth±ya gacch±m±”ti vutt± pana ekavacaneneva sampaµicchanti, tatheva sinh±yitunti vutte ekavacanena sampaµicchanto evam±ha.
284. Jotip±la½ m±ºava½ ±mantes²ti ekapasse ariyaparih±rena paµhamatara½ nh±yitv± paccuttaritv± µhito tassa mahantena issariyaparih±rena nh±yantassa nh±napariyos±na½ ±gametv± ta½ nivatthaniv±sana½ kese vodake kurum±na½ ±mantesi. Ayanti ±sannatt± dassento ±ha. Ovaµµika½ vinivaµµhetv±ti n±gabalo bodhisatto “apehi samm±”ti ²saka½ parivattam±nova tena gahitagahaºa½ vissajj±petv±ti attho. Kesesu par±masitv± etadavoc±ti so kira cintesi– “aya½ jotip±lo paññav±, saki½ dassana½ labham±no tath±gatassa dassanepi pas²dissati, dhammakath±yapi pas²dissati, pasanno ca pasann±k±ra½ k±tu½ sakkhissati, mitt± n±ma etadattha½ honti, ya½kiñci katv± mama sah±ya½ gahetv± dasabalassa santika½ gamiss±m²”ti. Tasm± na½ kesesu par±masitv± etadavoca.
Ittarajaccoti aññaj±tiko, may± saddhi½ asam±naj±tiko, l±makaj±tikoti attho. Na vatidanti ida½ amh±ka½ gamana½ na vata oraka½ bhavissati na khuddaka½, mahanta½ bhavissati. Ayañhi na attano th±mena gaºhi, satthu th±mena gaºh²ti gahaºasmi½yeva niµµha½ agam±si. Y±vat±dohip²ti ettha dok±rahik±rapik±r± nip±t±, y±vatuparimanti attho. Ida½ vutta½ hoti– “v±c±ya ±lapana½ ovaµµik±ya gahaºañca atikkamitv± y±va kesaggahaºampi tattha gamanattha½ payogo kattabbo”ti.
285. Dhammiy± kath±y±ti idha satipaµil±bhatth±ya pubbeniv±sapaµisa½yutt± dhamm² kath± veditabb±. Tassa hi bhagav±,– “jotip±la, tva½ na l±makaµµh±na½ otiººasatto, mah±bodhipallaªke pana sabbaññutaññ±ºa½ patthetv± otiººosi, t±disassa n±ma pam±davih±ro na yutto”ti-±din± nayena satipaµil±bh±ya dhamma½ kathesi. Parasamuddav±s²ther± pana vadanti– “jotip±la, yath± aha½ dasap±ramiyo p³retv± sabbaññutaññ±ºa½ paµivijjhitv± v²satisahassabhikkhupariv±ro loke vicar±mi, evameva½ tvampi dasap±ramiyo p³retv± sabbaññutaññ±ºa½ paµivijjhitv± samaºagaºapariv±ro loke vicarissasi. Evar³pena n±ma tay± pam±da½ ±pajjitu½ na yuttan”ti yath±ssa pabbajj±ya citta½ namati, eva½ k±mesu ±d²nava½ nekkhamme ca ±nisa½sa½ kathes²ti.
286. Alattha kho, ±nanda,…pe… pabbajja½ alattha upasampadanti pabbajitv± kimak±si? Ya½ bodhisattehi kattabba½. Bodhisatt± hi buddh±na½ sammukhe pabbajanti. Pabbajitv± ca pana ittarasatt± viya patitasiªg± na honti, catup±risuddhis²le pana supatiµµh±ya tepiµaka½ buddhavacana½ uggaºhitv± terasa dhutaªg±ni sam±d±ya arañña½ pavisitv± gatapacc±gatavatta½ p³rayam±n± samaºadhamma½ karont± vipassana½ va¹¹hetv± y±va anulomañ±ºa½ ±hacca tiµµhanti, maggaphalattha½ v±y±ma½ na karonti. Jotip±lopi tatheva ak±si.
287. A¹¹ham±supasampanneti kulad±rakañhi pabb±jetv± a¹¹ham±sampi avasitv± gate m±t±pit³na½ soko na v³pasammati, sopi pattac²varaggahaºa½ na j±n±ti, daharabhikkhus±maºerehi saddhi½ viss±so na uppajjati, therehi saddhi½ sineho na patiµµh±ti, gatagataµµh±ne anabhirati uppajjati. Ettaka½ pana k±la½ niv±se sati m±t±pitaro passitu½ labhanti. Tena tesa½ soko tanubh±va½ gacchati, pattac²varaggahaºa½ j±n±ti, s±maºeradaharabhikkh³hi saddhi½ viss±so j±yati, therehi saddhi½ sineho patiµµh±ti, gatagataµµh±ne abhiramati, na ukkaºµhati. Tasm± ettaka½ vasitu½ vaµµat²ti a¹¹ham±sa½ vasitv± pakk±mi.
Paº¹upuµakassa s±linoti puµake katv± sukkh±pitassa rattas±lino. Tassa kira s±lino vappak±lato paµµh±ya aya½ parih±ro– ked±r± suparikammakat± honti, tattha b²j±ni patiµµh±petv± gandhodakena siñci½su, vappak±le vit±na½ viya upari vatthakilañja½ bandhitv± paripakkak±le v²his²s±ni chinditv± muµµhimatte puµake katv± yottabaddhe veh±sa½yeva sukkh±petv± gandhacuºº±ni attharitv± koµµhakesu p³retv± tatiye vasse vivari½su. Eva½ tivassa½ parivutthassa sugandharattas±lino apagatak±¼ake suparisuddhe taº¹ule gahetv± khajjakavikatimpi bhattampi paµiy±diyi½su. Ta½ sandh±ya vutta½ paº²ta½ kh±dan²ya½ bhojan²ya½…pe… k±la½ ±roc±pes²ti.
288. Adhivuµµho meti ki½ sandh±ya vadati? Vega¼iªgato nikkhamanak±le ghaµik±ro attano santike vass±v±sa½ vasanatth±ya paµiñña½ aggahesi, ta½ sandh±ya vadati. Ahudeva aññathatta½ ahu domanassanti tem±sa½ d±na½ d±tu½, dhammañca sotu½, imin± ca niy±mena v²sati bhikkhusahass±ni paµijaggitu½ n±latthanti al±bha½ ±rabbha cittaññathatta½ cittadomanassa½ ahosi, na tath±gata½ ±rabbha. Kasm±? Sot±pannatt±. So kira pubbe br±hmaºabhatto ahosi. Athekasmi½ samaye paccante kupite v³pasamanattha½ gacchanto uracchada½ n±ma dh²taram±ha– “amma amh±ka½ deve m± pamajj²”ti. Br±hmaº± ta½ r±jadh²tara½ disv± visaññino ahesu½. Ke ime c±ti vutte tumh±ka½ bh³midev±ti. Bh³midev± n±ma evar³p± hont²ti niµµhubhitv± p±s±da½ abhiruhi. S± ekadivasa½ v²thi½ olokent² µhit± kassapassa bhagavato aggas±vaka½ disv± pakkos±petv± piº¹ap±ta½ datv± anumodana½ suºam±n±yeva sot±pann± hutv± “aññepi bhikkh³ atth²”ti pucchitv± “satth± v²satiy± bhikkhusahassehi saddhi½ isipatane vasat²”ti ca sutv± nimantetv± d±na½ ad±si.
R±j± paccanta½ v³pasametv± ±gato. Atha na½ paµhamatarameva br±hmaº± ±gantv± dh²tu avaººa½ vatv± paribhindi½su. R±j± pana dh²tu j±tak±leyeva vara½ ad±si. Tass± “satta divas±ni rajja½ d±tabban”ti vara½ gaºhi½su. Athass± r±j± satta divas±ni rajja½ niyy±tesi. S± satth±ra½ bhojayam±n± r±j±na½ pakkos±petv± bahis±ºiya½ nis²d±pesi. R±j± satthu anumodana½ sutv±va sot±panno j±to. Sot±pannassa ca n±ma tath±gata½ ±rabbha ±gh±to natthi. Tena vutta½– “na tath±gata½ ±rabbh±”ti.
Ya½ icchati ta½ harat³ti so kira bh±jan±ni pacitv± kayavikkaya½ na karoti, eva½ pana vatv± d±rutth±ya v± mattikatth±ya v± pal±latth±ya v± arañña½ gacchati. Mah±jan± “ghaµik±rena bh±jan±ni pakk±n²”ti sutv± parisuddhataº¹ulaloºadadhitelaph±ºit±d²ni gahetv± ±gacchanti. Sace bh±jana½ mahaggha½ hoti, m³la½ appa½, ya½ v± ta½ v± datv± gaºh±m±ti ta½ na gaºhanti. Dhammiko v±ºijo m±t±pitaro paµijaggati, samm±sambuddha½ upaµµhahati, bahu no akusala½ bhavissat²ti puna gantv± m³la½ ±haranti. Sace pana bh±jana½ appaggha½ hoti, ±bhata½ m³la½ bahu, dhammiko v±ºijo, amh±ka½ puñña½ bhavissat²ti yath±bhata½ gharas±mik± viya s±dhuka½ paµis±metv± gacchanti. Eva½guºo pana kasm± na pabbajat²ti. Rañño vacanapatha½ pacchindanto andhe jiººe m±t±pitaro poset²ti ±ha.
289. Ko nu khoti kuhi½ nu kho. Kumbhiy±ti ukkhalito. Pariyog±ti s³pabh±janato. Paribhuñj±ti bhuñja. Kasm± panete eva½ vadanti? Ghaµik±ro kira bhatta½ pacitv± s³pa½ samp±detv± m±t±pitaro bhojetv± sayampi bhuñjitv± bhagavato va¹¹ham±naka½ bhattas³pa½ paµµhapetv± ±sana½ paññapetv± ±dh±raka½ upaµµhapetv± udaka½ paccupaµµhapetv± m±t±pit³na½ sañña½ datv± arañña½ gacchati. Tasm± eva½ vadanti. Abhivissatthoti ativissattho. P²tisukha½ na vijahat²ti na nirantara½ vijahati, atha kho rattibh±ge v± divasabh±ge v± g±me v± araññe v± yasmi½ yasmi½ khaºe– “sadevake n±ma loke aggapuggalo mayha½ geha½ pavisitv± sahatthena ±misa½ gahetv± paribhuñjati, l±bh± vata me”ti anussarati, tasmi½ tasmi½ khaºe pañcavaºº± p²ti uppajjati. Ta½ sandh±ya eva½ vutta½.
290. Ka¼opiy±ti pacchito. Ki½ pana bhagav± evamak±s²ti. Paccayo dhammiko, bhikkh³na½ patte bhattasadiso, tasm± evamak±si. Sikkh±padapaññattipi ca s±vak±na½yeva hoti, buddh±na½ sikkh±padavel± n±ma natthi. Yath± hi rañño uyy±ne pupphaphal±ni honti, aññesa½ t±ni gaºhant±na½ niggaha½ karonti, r±j± yath±ruciy± paribhuñjati, eva½sampadameta½. Parasamuddav±s²ther± pana “devat± kira paµiggahetv± ada½s³”ti vadanti.
291. Haratha, bhante, haratha bhadramukh±ti amh±ka½ putto “kuhi½ gatos²”ti vutte– “dasabalassa santikan”ti vadati, kuhi½ nu kho gacchati, satthu vasanaµµh±nassa ovassakabh±vampi na j±n±t²ti putte apar±dhasaññino gahaºe tuµµhacitt± evam±ha½su.
Tem±sa½ ±k±sacchadana½ aµµh±s²ti bhagav± kira catunna½ vassik±na½ m±s±na½ eka½ m±sa½ atikkamitv± tiºa½ ±har±pesi, tasm± evam±ha. Aya½ panettha padattho– ±k±sa½ chadanamass±ti ±k±sacchadana½. Na devotivass²ti kevala½ n±tivassi, yath± panettha pakatiy± ca nibbakosassa udakap±taµµh±nabbhantare ekampi udakabindu n±tivassi, eva½ ghanachadanagehabbhantare viya na v±t±tap±pi ±b±dha½ aka½su, pakatiy± utupharaºameva ahosi. Aparabh±ge tasmi½ nigame cha¹¹itepi ta½ µh±na½ anovassakameva ahosi. Manuss± kamma½ karont± deve vassante tattha s±µake µhapetv± kamma½ karonti. Y±va kappuµµh±n± ta½ µh±na½ t±disameva bhavissati. Tañca kho pana na tath±gatassa iddh±nubh±vena, tesa½yeva pana guºasampattiy±. Tesañhi– “samm±sambuddho kattha na labheyya, amh±ka½ n±ma dvinna½ andhak±na½ nivesana½ uttiºa½ k±res²”ti na tappaccay± domanassa½ udap±di– “sadevake loke aggapuggalo amh±ka½ nivesan± tiºa½ ±har±petv± gandhakuµi½ ch±d±pes²”ti pana tesa½ anappaka½ balavasomanassa½ udap±di. Iti tesa½yeva guºasampattiy± ida½ p±µih±riya½ j±tanti veditabba½.
292. Taº¹ulav±hasat±n²ti ettha dve sakaµ±ni eko v±hoti veditabbo. Tadupiyañca s³peyyanti s³patth±ya tadanur³pa½ telaph±ºit±di½. V²satibhikkhusahassassa tem±satth±ya bhatta½ bhavissat²ti kira saññ±ya r±j± ettaka½ pesesi. Ala½ me raññova hot³ti kasm± paµikkhipi? Adhigata-appicchat±ya. Eva½ kirassa ahosi– “n±ha½ raññ± diµµhapubbo, katha½ nu kho peses²”ti. Tato cintesi– “satth± b±r±ºasi½ gato, addh± so rañño vass±v±sa½ y±ciyam±no mayha½ paµiññ±tabh±va½ ±rocetv± mama guºakatha½ kathesi, guºakath±ya laddhal±bho pana naµena naccitv± laddha½ viya g±yakena g±yitv± laddha½ viya ca hoti. Ki½ mayha½ imin±, kamma½ katv± uppannena m±t±pit³nampi samm±sambuddhassapi upaµµh±na½ sakk± k±tun”ti. Sesa½ sabbattha utt±namev±ti.

Papañcas³daniy± majjhimanik±yaµµhakath±ya

Ghaµik±rasuttavaººan± niµµhit±.