Dve satthav±ha-upam±
430. “Tena hi, r±jañña, upama½ te kariss±mi. Upam±ya midhekacce viññ³ puris± bh±sitassa attha½ ±j±nanti. Bh³tapubba½, r±jañña, mah±sakaµasattho sakaµasahassa½ puratthim± janapad± pacchima½ janapada½ agam±si. So yena yena gacchi, khippa½yeva pariy±diyati tiºakaµµhodaka½ haritakapaººa½. Tasmi½ kho pana satthe dve satthav±h± ahesu½ eko pañcanna½ sakaµasat±na½, eko pañcanna½ sakaµasat±na½. Atha kho tesa½ satthav±h±na½ etadahosi– ‘aya½ kho mah±sakaµasattho sakaµasahassa½; te maya½ yena yena gacch±ma, khippameva pariy±diyati tiºakaµµhodaka½ haritakapaººa½. Ya½n³na maya½ ima½ sattha½ dvidh± vibhajeyy±ma– ekato pañca sakaµasat±ni ekato pañca sakaµasat±n²’ti. Te ta½ sattha½ dvidh± vibhaji½su [vibhajesu½ (ka.)] ekato pañca sakaµasat±ni, ekato pañca sakaµasat±ni. Eko satthav±ho bahu½ tiºañca kaµµhañca udakañca ±ropetv± sattha½ pay±pesi [p±y±pesi (s². p².)]. Dv²hat²hapay±to kho pana so sattho addasa purisa½ k±¼a½ lohitakkha½ [lohitakkhi½ (sy±.)] sannaddhakal±pa½ [±sannaddhakal±pa½ (sy±.)] kumudam±li½ allavattha½ allakesa½ kaddamamakkhitehi cakkehi bhadrena rathena paµipatha½ ±gacchanta½’, disv± etadavoca– ‘kuto, bho, ±gacchas²’ti? ‘Amukamh± janapad±’ti. ‘Kuhi½ gamissas²’ti? ‘Amuka½ n±ma janapadan’ti. ‘Kacci, bho, purato kant±re mah±megho abhippavuµµho’ti? ‘Eva½, bho, purato kant±re mah±megho abhippavuµµho, ±sittodak±ni vaµum±ni, bahu tiºañca kaµµhañca udakañca. Cha¹¹etha, bho, pur±º±ni tiº±ni kaµµh±ni udak±ni, lahubh±rehi sakaµehi s²gha½ s²gha½ gacchatha, m± yogg±ni kilamitth±’ti. “Atha kho so satthav±ho satthike ±mantesi– ‘aya½, bho, puriso evam±ha– “purato kant±re mah±megho abhippavuµµho, ±sittodak±ni vaµum±ni, bahu tiºañca kaµµhañca udakañca. Cha¹¹etha, bho, pur±º±ni tiº±ni kaµµh±ni udak±ni, lahubh±rehi sakaµehi s²gha½ s²gha½ gacchatha, m± yogg±ni kilamitth±”ti. Cha¹¹etha, bho, pur±º±ni tiº±ni kaµµh±ni udak±ni, lahubh±rehi sakaµehi sattha½ pay±peth±’ti. ‘Eva½, bho’ti kho te satthik± tassa satthav±hassa paµissutv± cha¹¹etv± pur±º±ni tiº±ni kaµµh±ni udak±ni lahubh±rehi sakaµehi sattha½ pay±pesu½. Te paµhamepi satthav±se na addasa½su tiºa½ v± kaµµha½ v± udaka½ v±. Dutiyepi satthav±se… tatiyepi satthav±se… catutthepi satthav±se… pañcamepi satthav±se… chaµµhepi satthav±se… sattamepi satthav±se na addasa½su tiºa½ v± kaµµha½ v± udaka½ v±. Sabbeva anayabyasana½ ±pajji½su. Ye ca tasmi½ satthe ahesu½ manuss± v± pas³ v±, sabbe so yakkho amanusso bhakkhesi. Aµµhik±neva ses±ni. “Yad± aññ±si dutiyo satthav±ho– ‘bahunikkhanto kho, bho, d±ni so sattho’ti bahu½ tiºañca kaµµhañca udakañca ±ropetv± sattha½ pay±pesi. Dv²hat²hapay±to kho pana so sattho addasa purisa½ k±¼a½ lohitakkha½ sannaddhakal±pa½ kumudam±li½ allavattha½ allakesa½ kaddamamakkhitehi cakkehi bhadrena rathena paµipatha½ ±gacchanta½, disv± etadavoca– ‘kuto, bho, ±gacchas²’ti? ‘Amukamh± janapad±’ti. ‘Kuhi½ gamissas²’ti? ‘Amuka½ n±ma janapadan’ti. ‘Kacci, bho, purato kant±re mah±megho abhippavuµµho’ti? ‘Eva½, bho, purato kant±re mah±megho abhippavuµµho. ¾sittodak±ni vaµum±ni, bahu tiºañca kaµµhañca udakañca. Cha¹¹etha bho, pur±º±ni tiº±ni kaµµh±ni udak±ni, lahubh±rehi sakaµehi s²gha½ s²gha½ gacchatha, m± yogg±ni kilamitth±’ti. “Atha kho so satthav±ho satthike ±mantesi– ‘aya½, bho, “puriso evam±ha– purato kant±re mah±megho abhippavuµµho, ±sittodak±ni vaµum±ni, bahu tiºañca kaµµhañca udakañca. Cha¹¹etha, bho, pur±º±ni tiº±ni kaµµh±ni udak±ni, lahubh±rehi sakaµehi s²gha½ s²gha½ gacchatha; m± yogg±ni kilamitth±”ti. Aya½ bho puriso neva amh±ka½ mitto, na ñ±tis±lohito, katha½ maya½ imassa saddh±ya gamiss±ma. Na vo cha¹¹etabb±ni pur±º±ni tiº±ni kaµµh±ni udak±ni, yath±bhatena bhaº¹ena sattha½ pay±petha. Na no pur±ºa½ cha¹¹ess±m±’ti. ‘Eva½, bho’ti kho te satthik± tassa satthav±hassa paµissutv± yath±bhatena bhaº¹ena sattha½ pay±pesu½. Te paµhamepi satthav±se na addasa½su tiºa½ v± kaµµha½ v± udaka½ v±. Dutiyepi satthav±se… tatiyepi satthav±se… catutthepi satthav±se… pañcamepi satthav±se… chaµµhepi satthav±se… sattamepi satthav±se na addasa½su tiºa½ v± kaµµha½ v± udaka½ v±. Tañca sattha½ addasa½su anayabyasana½ ±panna½. Ye ca tasmi½ satthepi ahesu½ manuss± v± pas³ v±, tesañca aµµhik±neva addasa½su tena yakkhena amanussena bhakkhit±na½. “Atha kho so satthav±ho satthike ±mantesi– ‘aya½ kho, bho, sattho anayabyasana½ ±panno, yath± ta½ tena b±lena satthav±hena pariº±yakena. Tena hi, bho, y±namh±ka½ satthe appas±r±ni paºiy±ni, t±ni cha¹¹etv±, y±ni imasmi½ satthe mah±s±r±ni paºiy±ni, t±ni ±diyath±’ti. ‘Eva½, bho’ti kho te satthik± tassa satthav±hassa paµissutv± y±ni sakasmi½ satthe appas±r±ni paºiy±ni, t±ni cha¹¹etv± y±ni tasmi½ satthe mah±s±r±ni paºiy±ni, t±ni ±diyitv± sotthin± ta½ kant±ra½ nitthari½su, yath± ta½ paº¹itena satthav±hena pariº±yakena. Evameva kho tva½, r±jañña, b±lo abyatto anayabyasana½ ±pajjissasi ayoniso paraloka½ gavesanto seyyath±pi so purimo satthav±ho. Yepi tava [te (ka.)] sotabba½ saddh±tabba½ [saddah±tabba½ (p². ka.)] maññissanti, tepi anayabyasana½ ±pajjissanti, seyyath±pi te satthik±. Paµinissajjeta½, r±jañña p±paka½ diµµhigata½; paµinissajjeta½, r±jañña, p±paka½ diµµhigata½. M± te ahosi d²gharatta½ ahit±ya dukkh±y±”ti. 431. “Kiñc±pi bhava½ kassapo evam±ha, atha kho nev±ha½ sakkomi ida½ p±paka½ diµµhigata½ paµinissajjitu½. R±j±pi ma½ pasenadi kosalo j±n±ti tiror±j±nopi– ‘p±y±si r±jañño eva½v±d² eva½diµµh²– “itipi natthi paro loko…pe… vip±ko”’ti. Sac±ha½, bho kassapa, ida½ p±paka½ diµµhigata½ paµinissajjiss±mi, bhavissanti me vatt±ro– ‘y±va b±lo p±y±si r±jañño, abyatto duggahitag±h²’ti. Kopenapi na½ hariss±mi, makkhenapi na½ hariss±mi, pal±senapi na½ hariss±m²”ti.