Dhamm±nupassan± khandhapabba½

383. “Puna capara½, bhikkhave, bhikkhu dhammesu dhamm±nupass² viharati pañcasu up±d±nakkhandhesu. Kathañca pana, bhikkhave, bhikkhu dhammesu dhamm±nupass² viharati pañcasu up±d±nakkhandhesu? Idha, bhikkhave, bhikkhu– ‘iti r³pa½, iti r³passa samudayo, iti r³passa atthaªgamo; iti vedan±, iti vedan±ya samudayo, iti vedan±ya atthaªgamo; iti saññ±, iti saññ±ya samudayo, iti saññ±ya atthaªgamo; iti saªkh±r±, iti saªkh±r±na½ samudayo, iti saªkh±r±na½ atthaªgamo, iti viññ±ºa½, iti viññ±ºassa samudayo, iti viññ±ºassa atthaªgamo’ti, iti ajjhatta½ v± dhammesu dhamm±nupass² viharati, bahiddh± v± dhammesu dhamm±nupass² viharati, ajjhattabahiddh± v± dhammesu dhamm±nupass² viharati. Samudayadhamm±nupass² v± dhammesu viharati, vayadhamm±nupass² v± dhammesu viharati, samudayavayadhamm±nupass² v± dhammesu viharati. ‘Atthi dhamm±’ti v± panassa sati paccupaµµhit± hoti y±vadeva ñ±ºamatt±ya paµissatimatt±ya, anissito ca viharati, na ca kiñci loke up±diyati Evampi kho, bhikkhave, bhikkhu dhammesu dhamm±nupass² viharati pañcasu up±d±nakkhandhesu.

Khandhapabba½ niµµhita½.