Attasamanupassan±vaººan±
121. Eva½ ye na paññapenti, te dassetv± id±ni ye te paññapenti, te yasm± diµµhivasena samanupassitv± paññapenti, s± ca nesa½ samanupassan± v²sativatthuk±ya sakk±yadiµµhiy± appah²natt± hoti, tasm± ta½ v²sativatthuka½ sakk±yadiµµhi½ dassetu½ puna kitt±vat± ca ±nand±ti-±dim±ha. Tattha vedana½ v± h²ti imin± vedan±kkhandhavatthuk± sakk±yadiµµhi kathit±. Appaµisa½vedano me att±ti imin± r³pakkhandhavatthuk±. Att± me vediyati, vedan±dhammo hi me att±ti imin± saññ±saªkh±raviññ±ºakkhandhavatthuk± Idañhi khandhattaya½ vedan±sampayuttatt± vediyati. Etassa ca vedan±dhammo avippayuttasabh±vo. 122. Id±ni tattha dosa½ dassento– “tatr±nand±”ti-±dim±ha. Tattha tatr±ti tesu t²su diµµhigatikesu. Yasmi½, ±nanda, samayeti-±di yo yo ya½ ya½ vedana½ att±ti samanupassati, tassa tassa attano kad±ci bh±va½, kad±ci abh±vanti evam±didosadassanattha½ vutta½. 123. Anicc±d²su hutv± abh±vato anicc±. Tehi tehi k±raºehi saªgamma sam±gamma kat±ti saªkhat±. Ta½ ta½ paccaya½ paµicca samm± k±raºeneva uppann±ti paµiccasamuppann±. Khayoti-±di sabba½ bhaªgassa vevacana½. Yañhi bhijjati, ta½ khiyatipi vayatipi virajjhatipi nirujjhatipi, tasm± khayadhamm±ti-±di vutta½. Byag± meti vi-ag±ti byag±, vigato niruddho me att±ti attho. Ki½ pana ekasseva t²supi k±lesu– “eso me att±”ti hot²ti, ki½ pana na bhavissati? Diµµhigatikassa hi thusar±simhi nikkhittakh±ºukasseva niccalat± n±ma natthi, vanamakkaµo viya añña½ gaºh±ti, añña½ muñcati. Aniccasukhadukkhavokiººanti visesena ta½ ta½ vedana½ att±ti samanupassanto aniccañceva sukhañca dukkhañca att±na½ samanupassati avisesena vedana½ att±ti samanupassanto vokiººa½ upp±davayadhamma½ att±na½ samanupassati. Vedan± hi tividh± ceva upp±davayadhamm± ca, tañcesa att±ti samanupassati. Iccassa anicco ceva att± ±pajjati, ekakkhaºe ca bah³na½ vedan±na½ upp±do. Ta½ kho panesa anicca½ att±na½ anuj±n±ti, na ekakkhaºe bah³na½ vedan±na½ uppatti atthi. Imamattha½ sandh±ya– “tasm±tih±nanda, etenapeta½ nakkhamati ‘vedan± me att±’ti samanupassitun”ti vutta½. 124. Yattha pan±vusoti yattha suddhar³pakkhandhe sabbaso vedayita½ natthi. Api nu kho tatth±ti api nu kho tasmi½ vedan±virahite t±lavaºµe v± v±tap±ne v± asm²ti eva½ aha½k±ro uppajjeyy±ti attho. Tasm±tih±nand±ti yasm± suddhar³pakkhandho uµµh±ya ahamasm²ti na vadati, tasm± etenapi eta½ nakkhamat²ti attho. Api nu kho tattha ayamahamasm²ti siy±ti api nu kho tesu vedan±dhammesu t²su khandhesu ekadhammopi aya½ n±ma ahamasm²ti eva½ vattabbo siy±. Atha v± vedan±nirodh± saheva vedan±ya niruddhesu tesu t²su khandhesu api nu kho ayamahamasm²ti v± ahamasm²ti v± uppajjeyy±ti attho. Ath±yasm± ±nando sasavis±ºassa tikhiºabh±va½ viya ta½ asampaµicchanto no heta½ bhanteti ±ha. Ett±vat± ki½ kathita½ hoti? Vaµµakath± kathit± hoti. Bhagav± hi vaµµakatha½ kathento katthaci avijj±s²sena kathesi, katthaci taºh±s²sena, katthaci diµµhis²sena. Tattha “purim±, bhikkhave, koµi nappaññ±yati avijj±ya, ‘ito pubbe avijj± n±hosi, atha pacch± samabhav²’ti. Evañcida½, bhikkhave, vuccati. Atha ca pana paññ±yati idappaccay± avijj±”ti (a. ni. 10.61) eva½ avijj±s²sena kathit±. “Purim±, bhikkhave, koµi nappaññ±yati bhavataºh±ya, ‘ito pubbe bhavataºh± n±hosi, atha pacch± samabhav²’ti. Evañcida½, bhikkhave, vuccati. Atha ca pana paññ±yati idappaccay± bhavataºh±”ti (a. ni. 10.62) eva½ taºh±s²sena kathit±. “Purim±, bhikkhave, koµi nappaññ±yati bhavadiµµhiy±, ‘ito pubbe bhavadiµµhi n±hosi, atha pacch± samabhav²’ti, evañcida½, bhikkhave, vuccati. Atha ca pana paññ±yati idappaccay± bhavadiµµh²”ti eva½ diµµhis²sena kathit±. Idh±pi diµµhis²seneva kathit±. Diµµhigatiko hi sukh±divedana½ att±ti gahetv± ahaªk±ramamaªk±rapar±m±savasena sabbabhavayonigati– viññ±ºaµµhitisatt±v±sesu tato tato cavitv± tattha tattha upapajjanto mah±samudde v±tukkhittan±v± viya satata½ samita½ paribbhamati, vaµµato s²sa½ ukkhipitu½yeva na sakkoti. 126. Iti bhagav± paccay±k±ram³¼hassa diµµhigatikassa ettakena kath±maggena vaµµa½ kathetv± id±ni vivaµµa½ kathento yato kho pana, ±nanda, bhikkh³ti-±dim±ha. Tañca pana vivaµµakatha½ bhagav± desan±su kusalatt± vissaµµhakammaµµh±na½ navakamm±divasena vikkhittapuggala½ an±masitv± k±rakassa satipaµµh±navih±rino puggalassa vasena ±rabhanto neva vedana½ att±na½ samanupassat²ti-±dim±ha. Evar³po hi bhikkhu– “ya½ kiñci r³pa½ at²t±n±gatapaccuppanna½ ajjhatta½ v± bahiddh± v± o¼±rika½ v± sukhuma½ v± h²na½ v± paº²ta½ v± ya½ d³re v± santike v±, sabba½ r³pa½ aniccato vavatthapeti, eka½ sammasana½. Dukkhato vavatthapeti, eka½ sammasana½. Anattato vavatthapeti, eka½ sammasanan”ti-±din± nayena vuttassa sammasanañ±ºassa vasena sabbadhammesu pavattatt± neva vedana½ att±ti samanupassati, na añña½, so eva½ asamanupassanto na kiñci loke up±diyat²ti khandhalok±dibhede loke r³p±d²su dhammesu kiñci ekadhammampi att±ti v± attaniyanti v± na up±diyati. Anup±diya½ na paritassat²ti anup±diyanto taºh±diµµhim±naparitassan±y±pi na paritassati. Aparitassanti aparitassam±no. Paccatta½yeva parinibb±yat²ti attan±va kilesaparinibb±nena parinibb±yati. Eva½ parinibbutassa panassa paccavekkhaº±pavattidassanattha½ kh²º± j±t²ti-±di vutta½. Iti s± diµµh²ti y± tath±vimuttassa arahato diµµhi, s± eva½ diµµhi. “Itissa diµµh²”tipi p±µho. Yo tath±vimutto arah±, evamassa diµµh²ti attho. Tadakallanti ta½ na yutta½. Kasm±? Evañhi sati– “arah± na kiñci j±n±t²”ti vutta½ bhaveyya, eva½ ñatv± vimuttañca arahanta½ “na kiñci j±n±t²”ti vattu½ na yutta½. Teneva catunnampi nay±na½ avas±ne– “ta½ kissa het³”ti-±dim±ha. Tattha y±vat± ±nanda adhivacananti yattako adhivacanasaªkh±to voh±ro atthi. Y±vat± adhivacanapathoti yattako adhivacanassa patho, khandh± ±yatan±ni dh±tuyo v± atthi. Esa nayo sabbattha. Paññ±vacaranti paññ±ya avacaritabba½ khandhapañcaka½. Tadabhiññ±ti ta½ abhij±nitv±. Ettakena bhagavat± ki½ dassita½? Tant±kulapadasseva anusandhi dassito.