Mah±janak±ya-anupabbajj±vaººan±

55. Sutv±na tesanti tesa½ catur±s²tiy± p±ºasahass±na½ sutv± etadahosi. Orakoti ³nako l±mako. Anupabbaji½s³ti anupabbajit±ni Kasm± panettha yath± parato khaº¹atiss±na½ anupabbajj±ya– “bandhumatiy± r±jadh±niy± nikkhamitv±”ti vutta½, eva½ na vuttanti? Nikkhamitv± sutatt±. Ete kira sabbepi vipassissa kum±rassa upaµµh±kaparis±va, te p±tova upaµµh±na½ ±gantv± kum±ra½ adisv± p±tar±satth±ya gantv± bhuttap±tar±s± ±gamma “kuhi½ kum±ro”ti pucchitv± “uyy±nabh³mi½ gato”ti sutv± “tattheva na½ dakkhiss±m±”ti nikkhamant± nivattam±na½ s±rathi½ disv±– “kum±ro pabbajito”ti cassa vacana½ sutv± sutaµµh±neyeva sabb±bharaº±ni omuñcitv± antar±paºato k±s±vap²t±ni vatth±ni ±har±petv± kesamassu½ oh±retv± pabbaji½su. Iti nagarato nikkhamitv± bahinagare sutatt± ettha– “bandhumatiy± r±jadh±niy± nikkhamitv±”ti na vutta½.
C±rika½ carat²ti gatagataµµh±ne mah±maº¹apa½ katv± d±na½ sajjetv± ±gamma sv±tan±ya nimantito janassa ±y±citabhikkhameva paµiggaºhanto catt±ro m±se c±rika½ cari.
¾kiººoti imin± gaºena parivuto. Aya½ pana vitakko bodhisattassa kad± uppannoti? Sve vis±khapuººam± bhavissat²ti c±tuddas²divase. Tad± kira so– “yatheva ma½ ime pubbe gihibh³ta½ pariv±retv± caranti, id±nipi tatheva, ki½ imin± gaºen±”ti gaºasaªgaºik±ya ukkaºµhitv± “ajjeva gacch±m²”ti cintetv± puna “ajja avel±, sace id±ni gamiss±mi, sabbeva ime j±nissanti, sveva gamiss±m²”ti cintesi. Ta½ divasañca uruvelag±masadise g±me g±mav±sino sv±tan±ya nimantayi½su. Te catur±s²tisahass±nampi tesa½ pabbajit±na½ mah±purisassa ca p±y±sameva paµiy±dayi½su. Atha mah±puriso punadivase tasmi½yeva g±me tehi pabbajitehi saddhi½ bhattakicca½ katv± vasanaµµh±nameva agam±si. Tattha te pabbajit± mah±purisassa vatta½ dassetv± attano attano rattiµµh±nadiv±µµh±n±ni paviµµh±. Bodhisattopi paººas±la½ pavisitv± nisinno.
“Ýhite majjhanhike k±le, sannis²vesu pakkhisu;
saºateva brah±rañña½, ta½ bhaya½ paµibh±ti man”ti. (Sa½. ni. 1.15).
Evar³pe avivek±r±m±na½ bhayak±le sabbasatt±na½ sadarathak±leyeva– “aya½ k±lo”ti nikkhamitv± paººas±l±ya dv±ra½ pidahitv± bodhimaº¹±bhimukho p±y±si. Aññad±pi ca tasmi½ µh±ne vicaranto bodhimaº¹a½ passati, nis²ditu½ panassa citta½ na namitapubba½. Ta½ divasa½ panassa ñ±ºa½ parip±kagata½, tasm± alaªkata½ bodhimaº¹a½ disv± ±rohanatth±ya citta½ uppanna½. So dakkhiºadis±bh±gena upagamma padakkhiºa½ katv± puratthimadis±bh±ge cuddasahattha½ pallaªka½ paññapetv± caturaªgav²riya½ adhiµµhahitv±– “y±va buddho na homi, na t±va ito vuµµhah±m²”ti paµiñña½ katv± nis²di. Idamassa v³pak±sa½ sandh±ya– “ekova gaºamh± v³pakaµµho vih±s²”ti vutta½.
Aññeneva t±n²ti te kira s±ya½ bodhisattassa upaµµh±na½ ±gantv± paººas±la½ pariv±retv± nisinn± “ativik±lo j±to, upadh±reth±”ti vatv± paººas±la½ vivaritv± ta½ apassant±pi “kuhi½ gato”ti n±nubandhi½su, “gaºav±se nibbinno eko viharituk±mo maññe mah±puriso, buddhabh³ta½yeva na½ passiss±m±”ti vatv± antojambud²p±bhimukh± c±rika½ pakkant±.