16. Ti½sanip±to

[151] 1. Ki½chandaj±takavaººan±

Ki½chando kimadhipp±yoti ida½ satth± jetavane viharanto uposathakamma½ ±rabbha kathesi. Ekadivasañhi satth± bah³ up±sake ca up±sik±yo ca uposathike dhammassavanatth±ya ±gantv± dhammasabh±ya½ nisinne “uposathik±ttha up±sak±”ti pucchitv± “±ma, bhante”ti vutte “s±dhu vo kata½ uposatha½ karontehi, por±ºak± upa¹¹h³posathakammassa nissandena mahanta½ yasa½ paµilabhi½s³”ti vatv± tehi y±cito at²ta½ ±hari.
At²te b±r±ºasiya½ brahmadatto dhammena rajja½ k±rento saddho ahosi d±nas²la-uposathakammesu appamatto. So sesepi amacc±dayo d±n±d²su sam±dapesi. Purohito panassa parapiµµhima½siko lañjakh±dako k³µavinicchayiko ahosi. R±j± uposathadivase amacc±dayo pakkos±petv± “uposathik± hoth±”ti ±ha. Purohito uposatha½ na sam±diyi. Atha na½ div± lañja½ gahetv± k³µa¹¹a½ katv± upaµµh±na½ ±gata½ r±j± “tumhe uposathik±”ti amacce pucchanto “tvampi ±cariya uposathiko”ti pucchi. So “±m±”ti mus±v±da½ katv± p±s±d± otari. Atha na½ eko amacco “nanu tumhe na uposathik±”ti codesi. So ±ha– “aha½ vel±yameva bhuñji½, geha½ pana gantv± mukha½ vikkh±letv± uposatha½ adhiµµh±ya s±ya½ na bhuñjiss±mi, ratti½ s²la½ rakkhiss±mi, eva½ me upa¹¹h³posathakamma½ bhavissat²”ti? “S±dhu, ±cariy±”ti. So geha½ gantv± tath± ak±si. Punekadivasa½ tasmi½ vinicchaye nisinne aññatar± s²lavat² itth² a¹¹a½ karont² ghara½ gantu½ alabham±n± “uposathakamma½ n±tikkamiss±m²”ti upakaµµhe k±le mukha½ vikkh±letu½ ±rabhi. Tasmi½ khaºe br±hmaºassa supakk±na½ ambaphal±na½ ambapiº¹i ±hariyittha. So tass± uposathikabh±va½ ñatv± “im±ni kh±ditv± uposathik± hoh²”ti ad±si. S± tath± ak±si. Ettaka½ br±hmaºassa kamma½.
So aparabh±ge k±la½ katv± himavantapadese kosikigaªg±ya t²re tiyojanike ambavane ramaº²ye bh³mibh±ge sobhaggappatte kanakavim±ne alaªkatasirisayane suttappabuddho viya nibbatti alaªkatapaµiyatto uttamar³padharo so¼asasahassadevakaññ±pariv±ro. So rattiññeva ta½ sirisampatti½ anubhoti. Vem±nikapetabh±vena hissa kammasarikkhako vip±ko ahosi, tasm± aruºe uggacchante ambavana½ pavisati, paviµµhakkhaºeyevassa dibbattabh±vo antaradh±yati, as²tihatthat±lakkhandhappam±ºo attabh±vo nibbattati, sakalasar²ra½ jh±yati, supupphitaki½suko viya hoti. Dv²su hatthesu ekek±va aªguli, tattha mah±kudd±lappam±º± nakh± honti. Tehi nakhehi attano piµµhima½sa½ ph±letv± upp±µetv± kh±danto vedan±ppatto mah±rava½ ravanto dukkha½ anubhoti. S³riye atthaªgate ta½ sar²ra½ antaradh±yati, dibbasar²ra½ nibbattati, alaªkatapaµiyatt± dibban±µakitthiyo n±n±t³riy±ni gahetv± pariv±renti. So mah±sampatti½ anubhavanto ramaº²ye ambavane dibbap±s±da½ abhiruhati. Iti so uposathik±ya itthiy± ambaphalad±nassa nissandena tiyojanika½ ambavana½ paµilabhati lañja½ gahetv± k³µa¹¹akaraºanissandena pana piµµhima½sa½ upp±µetv± kh±dati, upa¹¹h³posathassa nissandena ratti½ sampatti½ anubhoti, so¼asasahassan±µakitth²hi parivuto paric±resi.
Tasmi½ k±le b±r±ºasir±j± k±mesu dosa½ disv± isipabbajja½ pabbajitv± adhogaªg±ya ramaº²ye bh³mipadese paººas±la½ k±retv± uñch±cariy±ya y±pento vih±si. Athekadivasa½ tamh± ambavan± mah±ghaµappam±ºa½ ambapakka½ gaªg±ya patitv± sotena vuyham±na½ tassa t±pasassa paribhogatitth±bhimukha½ agam±si. So mukha½ dhovanto ta½ majjhe nadiy± ±gacchanta½ disv± udaka½ taranto gantv± ±d±ya assamapada½ ±haritv± agy±g±re µhapetv± satthakena ph±letv± y±panamatta½ kh±ditv± sesa½ kadalipaººehi paµicch±detv± punappuna½ divase divase y±va parikkhay± kh±di. Tasmi½ pana kh²ºe añña½ phal±phala½ kh±ditu½ n±sakkhi, rasataºh±ya bajjhitv± “tameva ambapakka½ kh±diss±m²”ti nad²t²ra½ gantv± nadi½ olokento “amba½ alabhitv± na uµµhahiss±m²”ti sanniµµh±na½ katv± nis²di. So tattha nir±h±ro ekampi divasa½, dvepi, t²ºi, catu, pañca, cha divas±ni v±t±tapena parisussanto amba½ olokento nis²di. Atha sattame divase nad²devat± ±vajjam±n± ta½ k±raºa½ ñatv± “aya½ t±paso taºh±vasiko hutv± satt±ha½ nir±h±ro gaªga½ olokento nis²di, imassa ambapakka½ ad±tu½ na yutta½, alabhanto marissati, dass±mi tass±”ti ±gantv± gaªg±ya upari ±k±se µhatv± tena saddhi½ sallapant² paµhama½ g±tham±ha–
1. “Ki½chando kimadhipp±yo, eko sammasi ghammani;
ki½patthay±no ki½ esa½, kena atthena br±hmaº±”ti.
Tattha chandoti ajjh±sayo. Adhipp±yoti citta½. Sammas²ti acchasi. Ghamman²ti gimhe. Esanti esanto. Br±hmaº±ti pabbajitatt± t±pasa½ ±lapati. Ida½ vutta½ hoti– br±hmaºa, tva½ ki½ adhipp±yo ki½ cintento ki½ patthento ki½ gavesanto kenatthena imasmi½ gaªg±t²re gaªga½ olokento nisinnoti.
Ta½ sutv± t±paso nava g±th± abh±si–
2. “Yath± mah± v±ridharo, kumbho supariº±hav±;
tath³pama½ ambapakka½, vaººagandharasuttama½.
3. “Ta½ vuyham±na½ sotena, disv±n±malamajjhime;
p±º²bhi na½ gahetv±na, agy±yatanam±hari½.
4. “Tato kadalipattesu, nikkhipitv± saya½ aha½;
satthena na½ vikappetv±, khuppip±sa½ ah±si me.
5. “Soha½ apetadaratho, byant²bh³to dukhakkhamo;
ass±da½ n±dhigacch±mi, phalesvaññesu kesuci.
6. “Sosetv± n³na maraºa½, ta½ mama½ ±vahissati;
amba½ yassa phala½ s±du, madhuragga½ manorama½;
yamuddhari½ vuyham±na½, udadhism± mahaººave.
7. “Akkh±ta½ te may± sabba½, yasm± upavas±maha½;
ramma½ pati nisinnosmi, puthulom±yut± puthu.
8. “Tvañca kho meva akkh±hi, att±namapal±yini;
k± v± tvamasi kaly±ºi, kissa v± tva½ sumajjhime.
9. “Ruppapaµµapalimaµµh²va, byaggh²va giris±nuj±;
y± santi n±riyo devesu, dev±na½ paric±rik±.
10. “Y± ca manussalokasmi½, r³pen±nv±gatitthiyo;
r³pena te sadis² natthi, devesu gandhabbamanussaloke;
puµµh±si me c±rupubbaªgi, br³hi n±mañca bandhave”ti.
Tattha v±ridharo kumbhoti udakaghaµo. Supariº±hav±ti susaºµh±no. Vaººagandharasuttamanti vaººagandharasehi uttama½. Disv±n±ti disv±. Amalamajjhimeti nimmalamajjhe. Devata½ ±lapanto evam±ha. P±º²bh²ti hatthehi. Agy±yatanam±harinti attano aggihutas±la½ ±hari½. Vikappetv±ti vicchinditv±. “Vikantetv±”tipi p±µho. “Kh±din”ti p±µhaseso. Ah±si meti ta½ jivhagge µhapitamattameva satta rasaharaºisahass±ni pharitv± mama khudañca pip±sañca hari. Apetadarathoti vigatak±yacittadaratho Sudh±bhojana½ bhuttassa viya hi tassa sabbadaratha½ apahari. Byant²bh³toti tassa ambapakkassa vigatanto j±to, parikkh²ºa-ambapakko hutv±ti attho. Dukhakkhamoti dukkhena as±tena k±yakkhamena ceva cittakkhamena ca samann±gato. Aññesu pana kadalipanas±d²su phalesu parittakampi ass±da½ n±dhigacch±mi, sabb±ni me jivh±ya µhapitamatt±ni tittak±neva sampajjant²ti d²peti.
Sosetv±ti nir±h±rat±ya sosetv± sukkh±petv±. Ta½ mamanti ta½ mama. Yass±ti ya½ assa, ahos²ti attho. Ida½ vutta½ hoti– ya½ phala½ mama s±du ahosi, yamaha½ gambh²re puthula-udakakkhandhasaªkh±te mahaººave vuyham±na½ tato udadhism± uddhari½, ta½ amba½ mama maraºa½ ±vahissat²ti maññ±mi, mayha½ ta½ alabhantassa j²vita½ nappavattissat²ti. Upavas±m²ti khuppip±s±hi upagato vas±mi. Ramma½ pati nisinnosm²ti ramaº²ya½ nadi½ pati aha½ nisinno. Puthulom±yut± puth³ti aya½ nad² puthulomehi macchehi ±yut± puthu vipul±, api n±ma me ito sotthi bhaveyy±ti adhipp±yo. Apal±yin²ti apal±yitv± mama sammukhe µhiteti ta½ devata½ ±lapati. “Apal±sin²”tipi p±µho, pal±sarahite anavajjasar²reti attho. Kissa v±ti kissa v± k±raº± idh±gat±s²ti pucchati.
R³papaµµapalimaµµh²v±ti suµµhu parimajjitakañcanapaµµasadis². Byaggh²v±ti l²l±vil±sena taruºabyagghapotik± viya. Dev±nanti channa½ k±m±vacaradev±na½. Y± ca manussalokasminti y± ca manussaloke. R³pen±nv±gatitthiyoti r³pena anv±gat± itthiyo natth²ti attano sambh±van±ya evam±ha. Tava r³pasadis±ya n±ma na bhavitabbanti hissa adhipp±yo. Gandhabbamanussaloketi m³lagandh±dinissitesu gandhabbesu ca manussaloke ca. C±rupubbaªg²ti c±run± pubbaªgena ³rulakkhaºena samann±gate. N±mañca bandhaveti attano n±magottañca bandhave ca mayha½ akkh±h²ti vadati.
Tato devadh²t± aµµha g±th± abh±si–
11. “Ya½ tva½ pati nisinnosi, ramma½ br±hmaºa kosiki½;
s±ha½ bhus±lay±vutth±, varav±rivahoghas±.
12. “N±n±dumagaº±kiºº± bahuk± girikandar±;
mameva pamukh± honti, abhisandanti p±vuse.
13. “Atho bah³ vanatod±, n²lav±rivahindhar±;
bahuk± n±gavittod±, abhisandanti v±rin±.
14. “T± ambajambulabuj±, n²p± t±l± cudumbar±;
bah³ni phalaj±t±ni, ±vahanti abhiºhaso.
15. “Ya½ kiñci ubhato t²re, phala½ patati ambuni;
asa½saya½ ta½ sotassa, phala½ hoti vas±nuga½.
16. “Etadaññ±ya medh±vi, puthupañña suºohi me;
m± rocaya mabhisaªga½, paµisedha jan±dhipa.
17. “Na v±ha½ va¹¹hava½ maññe, ya½ tva½ raµµh±bhiva¹¹hana;
±ceyyam±no r±jisi, maraºa½ abhikaªkhasi.
18. “Tassa j±nanti pitaro, gandhabb± ca sadevak±;
ye c±pi isayo loke, saññatatt± tapassino;
asa½saya½ tepi j±nanti, paµµhabh³t± yasassino”ti.
Tattha kosikinti ya½ tva½, br±hmaºa, ramma½ kosiki½ gaªga½ pati nisinno. Bhus±lay±vutth±ti bhuse caº¹asote ±layo yassa vim±nassa, tasmi½ adhivatth±, gaªgaµµhakavim±nav±sin²ti attho. Varav±rivahoghas±ti varav±rivahena oghena samann±gat±. Pamukh±ti t± vuttappak±r± girikandar± ma½ pamukha½ karonti, aha½ t±sa½ p±mokkh± hom²ti dasseti. Abhisandant²ti sandanti pavattanti, tato tato ±gantv± ma½ kosikigaªga½ pavisant²ti attho. Vanatod±ti na kevala½ kandar±va, atha kho bah³ vanatod± tamh± tamh± vanamh± udak±nipi ma½ bah³ni pavisanti. N²lav±rivahindhar±ti maºivaººena n²lav±rin± yutte udakakkhandhasaªkh±te vahe dh±rayantiyo. N±gavittod±ti n±g±na½ vittik±rena dhanasaªkh±tena v± udakena samann±gat±. V±rin±ti evar³p± hi bah³ nadiyo ma½ v±rin±va abhisandanti p³rent²ti dasseti.
ti t± nadiyo. ¾vahant²ti et±ni amb±d²ni ±ka¹¹hanti. Sabb±ni hi et±ni upayogatthe paccattavacan±ni. Atha v± ti upayogabahuvacana½. ¾vahant²ti im±ni amb±d²ni t± nadiyo ±gacchanti, upagacchant²ti attho, eva½ upagat±ni pana mama sota½ pavisant²ti adhipp±yo. Sotass±ti ya½ ubhato t²re j±tarukkhehi phala½ mama ambuni patati, sabba½ ta½ mama sotasseva vas±nuga½ hoti. Natthettha sa½sayoti eva½ ambapakkassa nad²sotena ±gamanak±raºa½ kathesi.
Medh±vi puthupaññ±ti ubhaya½ ±lapanameva. M± rocay±ti eva½ taºh±bhisaªga½ m± rocaya. Paµisedh±ti paµisedhehi nanti r±j±na½ ovadati. Va¹¹havanti paññ±va¹¹habh±va½ paº¹itabh±va½. Raµµh±bhiva¹¹han±ti raµµhassa abhiva¹¹hana. ¾ceyyam±noti ma½salohitehi ±ciyanto va¹¹hanto, taruºova hutv±ti attho. R±jis²ti ta½ ±lapati. Ida½ vutta½ hoti– ya½ tva½ nir±h±rat±ya sussam±no taruºova sam±no ambalobhena maraºa½ abhikaªkhasi, na ve aha½ tava ima½ paº¹itabh±va½ maññ±m²ti.
Tass±ti yo puggalo taºh±vasiko hoti, tassa taºh±vasikabh±va½ “pitaro”ti saªkha½ gat± brahm±no ca saddhi½ k±m±vacaradevehi gandhabb± ca vuttappak±r± dibbacakkhuk± isayo ca asa½saya½ j±nanti. Anacchariyañceta½, ya½ te iddhimanto j±neyyu½, “asuko hi n±ma taºh±vasiko hot²”ti. Puna tesa½ bh±sam±n±na½ vacana½ sutv± yepi tesa½ paµµhabh³t± yasassino paric±rak±, tepi j±nanti. P±pakamma½ karontassa hi raho n±ma natth²ti t±pasassa sa½vega½ upp±dent² evam±ha.
Tato t±paso catasso g±th± abh±si–
19. “Eva½ viditv± vid³ sabbadhamma½, viddha½sana½ cavana½ j²vitassa;
na c²yat² tassa narassa p±pa½, sace na ceteti vadh±ya tassa.
20. “Isip³gasamaññ±te eva½ loky± vidit± sati;
anariyaparisambh±se, p±pakamma½ jig²sasi.
21. “Sace aha½ mariss±mi, t²re te puthusussoºi;
asa½saya½ ta½ asiloko, mayi pete ±gamissati.
22. “Tasm± hi p±paka½ kamma½, rakkhasseva sumajjhime;
m± ta½ sabbo jano pacch±, pakuµµh±yi mayi mate”ti.
Tattha eva½ viditv±ti yath± aha½ s²lañca aniccatañca j±n±mi, eva½ j±nitv± µhitassa. Vid³ti viduno. Sabbadhammanti sabba½ sucaritadhamma½. Tividhañhi sucarita½ idha sabbadhammoti adhippeta½. Viddha½sananti bhaªga½. Cavananti cuti½. J²vitass±ti ±yuno. Ida½ vutta½ hoti– eva½ viditv± µhitassa paº¹itassa sabba½ sucaritadhamma½ j²vitassa ca aniccata½ j±nantassa evar³passa narassa p±pa½ na c²yati na va¹¹hati. Sace na ceteti vadh±ya tass±ti tassa saªkha½ gatassa parapuggalassa vadh±ya na ceteti na pakappeti, neva parapuggala½ vadh±ya ceteti, n±pi parasantaka½ vin±seti, ahañca kassaci vadh±ya acetetv± kevala½ ambapakke ±saªga½ katv± gaªga½ olokento nisinno, tva½ mayha½ ki½ n±ma akusala½ passas²ti.
Isip³gasamaññ±teti isigaºena suµµhu aññ±te is²na½ sammate. Eva½ loky±ti tva½ n±ma p±papav±hanena lokassa hit±ti eva½ vidit±. Sat²ti sati sobhane uttameti ±lapanameta½. Anariyaparisambh±seti “tassa j±nanti pitaro”ti-±dik±ya asundar±ya paribh±s±ya samann±gate. Jig²sas²ti mayi p±pe asa½vijjantepi ma½ eva½ paribh±sant² ca paramaraºa½ ajjhupekkhant² ca attano p±pakamma½ gavesasi upp±desi. T²re teti tava gaªg±t²re. Puthusussoº²ti puthul±ya sundar±ya soºiy± samann±gate. Peteti ambapakka½ alabhitv± paraloka½ gate, mateti attho. Pakuµµh±y²ti akkosi garahi nindi. “Pakvatth±s²”tipi p±µho.
Ta½ sutv± devadh²t± pañca g±th± abh±si–
23. “Aññ±tameta½ avisayhas±hi, att±namambañca dad±mi te ta½;
yo dubbaje k±maguºe pah±ya, santiñca dhammañca adhiµµhitosi.
24. “Yo hitv± pubbasaññoga½, pacch±sa½yojane µhito;
adhammañceva carati, p±pañcassa pava¹¹hati.
25. “Ehi ta½ p±payiss±mi, k±ma½ appossuko bhava;
upanay±mi s²tasmi½, vihar±hi anussuko.
26. “Ta½ puppharasamattebhi, vakkaªgehi arindama;
koñc± may³r± diviy±, kolaµµhimadhus±¼ik±;
k³jit± ha½sap³gehi, kokilettha pabodhare.
27. “Ambettha vippas±khagg±, pal±lakhalasannibh±;
kosambasala¼± n²p±, pakkat±lavilambino”ti.
Tattha aññ±tametanti “garah± te bhavissat²ti vadanto ambapakkatth±ya vadas²”ti eta½ k±raºa½ may± aññ±ta½. Avisayhas±h²ti r±j±no n±ma dussaha½ sahanti, tena na½ ±lapant² evam±ha. Att±nanti ta½ ±liªgitv± ambavana½ nayant² att±nañca te dad±mi tañca amba½. K±maguºeti kañcanam±l±setacchattapaµimaº¹ite vatthuk±me. Santiñca dhammañc±ti duss²lyav³pasamena santisaªkh±ta½ s²lañceva sucaritadhammañca. Adhiµµhitos²ti yo tva½ ime guºe upagato, etesu v± patiµµhitoti attho.
Pubbasaññoganti purimabandhana½. Pacch±sa½yojaneti pacchimabandhane. Ida½ vutta½ hoti– ambho t±pasa yo mahanta½ rajjasirivibhava½ pah±ya ambapakkamatte rasataºh±ya bajjhitv± v±t±tapa½ agaºetv± nad²t²re sussam±no nis²dati, so mah±samudda½ taritv± velante sa½s²danapuggalasadiso. Yo puggalo rasataºh±vasiko adhammañceva carati, rasataºh±vasena kariyam±na½ p±pañcassa pava¹¹hat²ti. Iti s± t±pasa½ garahant² evam±ha.
K±ma½ appossuko bhav±ti eka½seneva ambapakke nir±layo hohi. S²tasminti s²tale ambavane. Tanti eva½ vadam±n±va devat± t±pasa½ ±liªgitv± ure nipajj±petv± ±k±se pakkhant± tiyojanika½ dibba-ambavana½ disv± sakuºasaddañca sutv± t±pasassa ±cikkhant² “tan”ti evam±ha. Puppharasamattebh²ti puppharasena mattehi. Vakkaªgeh²ti vaªkag²vehi sakuºehi abhin±ditanti attho. Id±ni te sakuºe ±cikkhant² “koñc±”ti-±dim±ha. Tattha diviy±ti diby±. Kolaµµhimadhus±¼ik±ti kolaµµhisakuº± ca n±ma suvaººas±¼ik± sakuº± ca. Ete dibbasakuº± ettha vasant²ti dasseti. K³jit± ha½sap³geh²ti ha½sagaºehi upak³jit± viravasaªghaµµit±. Kokilettha pabodhareti ettha ambavane kokil± vassantiyo att±na½ pabodhenti ñ±penti. Ambetth±ti amb± ettha. Vippas±khagg±ti phalabh±rena onamitas±khagg±. Pal±lakhalasannibh±ti pupphasannicayena s±lipal±lakhalasadis±. Pakkat±lavilambinoti pakkat±laphalavilambino. Evar³p± rukkh± ca ettha atth²ti ambavana½ vaººeti.
Vaººayitv± ca pana t±pasa½ tattha ot±retv± “imasmi½ ambavane amb±ni kh±danto attano taºha½ p³reh²”ti vatv± pakk±mi. T±paso amb±ni kh±ditv± taºha½ p³retv± vissamitv± ambavane vicaranto ta½ peta½ dukkha½ anubhavanta½ disv± kiñci vattu½ n±sakkhi. S³riye pana atthaªgate ta½ n±µakitthipariv±rita½ dibbasampatti½ anubhavam±na½ disv± tisso g±th± abh±si–
28. “M±l² kiriµ² k±y³r², aªgad² candanussado;
ratti½ tva½ paric±resi, div± vedesi vedana½.
29. “So¼asitthisahass±ni, y± tem± paric±rik±;
eva½ mah±nubh±vosi, abbhuto lomaha½sano.
30. “Ki½ kammamakar² pubbe, p±pa½ attadukh±vaha½;
ya½ karitv± manussesu, piµµhima½s±ni kh±das²”ti.
Tattha m±l²ti dibbam±l±dharo. Kiriµ²ti dibbaveµhanadharo. K±y³r²ti dibb±bharaºapaµimaº¹ito. Aªgad²ti dibbaªgadasamann±gato. Candanussadoti dibbacandanavilitto. Paric±res²ti indriy±ni dibbavisayesu c±resi. Div±ti div± pana mah±dukkha½ anubhosi. Y± tem±ti y± te im±. Abbhutoti manussaloke abh³tapubbo. Lomaha½sanoti ye ta½ passanti, tesa½ lom±ni ha½santi. Pubbeti purimabhave. Attadukh±vahanti attano dukkh±vaha½. Manusses³ti ya½ manussaloke katv± id±ni attano piµµhima½s±ni kh±das²ti pucchati.
Peto ta½ sañj±nitv± “tumhe ma½ na sañj±n±tha, aha½ tumh±ka½ purohito ahosi½, ida½ me ratti½ sukh±nubhavana½ tumhe niss±ya katassa upa¹¹h³posathassa nissandena laddha½, div± dukkh±nubhavana½ pana may± pakatassa p±passeva nissandena. Ahañhi tumhehi vinicchaye µhapito k³µa¹¹a½ karitv± lañja½ gahetv± parapiµµhima½siko hutv± tassa div± katassa kammassa nissandena ida½ dukkha½ anubhav±m²”ti vatv± g±th±dvayam±ha–
31. “Ajjhen±ni paµiggayha, k±mesu gadhito aha½;
acari½ d²ghamaddh±na½, paresa½ ahit±yaha½.
32. “Yo piµµhima½siko hoti, eva½ ukkacca kh±dati;
yath±ha½ ajja kh±d±mi, piµµhima½s±ni attano”ti.
Tattha ajjhen±n²ti vede. Paµiggayh±ti paµiggahetv± adh²yitv±. Acarinti paµipajji½. Ahit±yahanti ahit±ya atthan±san±ya aha½. Yo piµµhima½sikoti yo puggalo paresa½ piµµhima½sakh±dako pisuºo hoti. Ukkacc±ti ukkantitv±.
Idañca pana vatv± t±pasa½ pucchi– “tumhe katha½ idh±gat±”ti. T±paso sabba½ vitth±rena kathesi. “Id±ni pana, bhante, idheva vasissatha, gamissath±”ti. “Na vasiss±mi, assamapada½yeva gamiss±m²”ti. Peto “s±dhu, bhante, aha½ vo nibaddha½ ambapakkena upaµµhahiss±m²”ti vatv± attano ±nubh±vena assamapadeyeva ot±retv± “anukkaºµh± idheva vasath±”ti paµiñña½ gahetv± gato. Tato paµµh±ya nibaddha½ ambapakkena upaµµhahi. T±paso ta½ paribhuñjanto kasiºaparikamma½ katv± jh±n±bhiññ± nibbattetv± brahmalokapar±yaºo ahosi.
Satth± up±sak±na½ ima½ dhammadesana½ ±haritv± sacc±ni pak±setv± j±taka½ samodh±nesi, saccapariyos±ne keci sot±pann± ahesu½, keci sakad±g±mino, keci an±g±mino. Tad± devadh²t± uppalavaºº± ahosi, t±paso pana ahameva ahosinti.

Ki½chandaj±takavaººan± paµham±.