[14] 4. V±tamigaj±takavaººan±

Na kiratthi rasehi p±piyoti ida½ satth± jetavane viharanto c³¼apiº¹ap±tikatissatthera½ ±rabbha kathesi. Satthari kira r±jagaha½ upaniss±ya ve¼uvane viharante tissakum±ro n±ma mah±vibhavassa seµµhikulassa putto ekadivasa½ ve¼uvana½ gantv± satthu dhammadesana½ sutv± pabbajituk±mo pabbajja½ y±citv± m±t±pit³hi ananuññ±tatt± paµikkhitto satt±ha½ bhattaccheda½ katv± raµµhap±latthero viya m±t±pitaro anuj±n±petv± satthu santike pabbaji. Satth± ta½ pabb±jetv± a¹¹ham±samatta½ ve¼uvane viharitv± jetavana½ agam±si. Tatr±ya½ kulaputto terasa dhutaªg±ni sam±d±ya s±vatthiya½ sapad±na½ piº¹±ya caram±no k±la½ v²tin±meti, “c³¼apiº¹ap±tikatissatthero n±m±”ti vutte gaganatale puººacando viya buddhas±sane p±kaµo paññ±to ahosi.
Tasmi½ k±le r±jagahe nakkhattak²¼±ya vattam±n±ya therassa m±t±pitaro ya½ tassa gihik±le ahosi ±bharaºabhaº¹aka½, ta½ ratanacaªkoµake nikkhipitv± ure µhapetv± “aññ±su nakkhattak²¼±su amh±ka½ putto imin± alaªk±rena alaªkato nakkhatta½ k²¼ati, ta½ no ekaputta½ gahetv± samaºo gotamo s±vatthinagara½ gato, kaha½ nu kho so etarahi nisinno, kaha½ µhito”ti vatv± rodanti.
Athek± vaººad±s² ta½ kula½ gantv± seµµhibhariya½ rodanti½ disv± pucchi “ki½ pana, ayye, rodas²”ti? “S± tamattha½ ±rocesi”. “Ki½ pana, ayye, ayyaputto piy±yat²”ti? “Asukañca asukañc±”ti. “Sace tumhe imasmi½ gehe sabba½ issariya½ mayha½ detha, aha½ vo putta½ ±ness±m²”ti. Seµµhibhariy± “s±dh³”ti sampaµicchitv± paribbaya½ datv± mahantena pariv±rena ta½ uyyojesi “gaccha, attano balena mama putta½ ±neh²”ti. S± paµicchannay±ne nisinn± s±vatthi½ gantv± therassa bhikkh±c±rav²thiya½ niv±sa½ gahetv± seµµhikul± ±gate manusse therassa adassetv± attano pariv±reneva parivut± therassa piº¹±ya paviµµhassa ±ditova u¼uªkay±guñca rasakabhikkhañca datv± rasataºh±ya bandhitv± anukkamena gehe nis²d±petv± bhikkha½ dadam±n± ca attano vasa½ upagatabh±va½ ñatv± gil±n±laya½ dassetv± antogabbhe nipajji. Theropi bhikkh±c±ravel±ya sapad±na½ caranto gehadv±ra½ agam±si. Parijano therassa patta½ gahetv± thera½ ghare nis²d±pesi. Thero nis²ditv±va “kaha½ up±sik±”ti pucchi. “Gil±n±, bhante, tumh±ka½ dassana½ icchat²”ti. So rasataºh±ya baddho attano vatasam±d±na½ bhinditv± tass± nipannaµµh±na½ p±visi. S± attano ±gatak±raºa½ kathetv± ta½ palobhetv± rasataºh±ya bandhitv± uppabb±jetv± attano vase µhapetv± y±ne nis²d±petv± mahantena pariv±rena r±jagahameva agam±si. S± pavatti p±kaµ± j±t±.
Bhikkh³ dhammasabh±ya½ sannisinn± “c³¼apiº¹ap±tikatissatthera½ kira ek± vaººad±s² rasataºh±ya bandhitv± ±d±ya gat±”ti katha½ samuµµh±pesu½. Satth± dhammasabha½ upagantv± alaªkatadhamm±sane nis²ditv± “k±ya nuttha, bhikkhave, etarahi kath±ya sannisinn±”ti ±ha. Te ta½ pavatti½ kathayi½su. “Na, bhikkhave, id±neva eso bhikkhu rasataºh±ya bajjhitv± tass± vasa½ gato, pubbepi tass± vasa½ gatoyev±”ti vatv± at²ta½ ±hari.
At²te b±r±ºasiya½ rañño brahmadattassa sañjayo n±ma uyy±nap±lo ahosi. Atheko v±tamigo ta½ uyy±na½ ±gantv± sañjaya½ disv± pal±yati, sañjayopi na ta½ tajjetv± n²harati. So punappuna½ ±gantv± uyy±neyeva carati. Uyy±nap±lo uyy±ne n±nappak±r±ni pupphaphal±ni gahetv± divase divase rañño abhiharati. Atha na½ ekadivasa½ r±j± pucchi “samma uyy±nap±la, uyy±ne kiñci acchariya½ passas²”ti? “Deva, añña½ na pass±mi, eko pana v±tamigo ±gantv± uyy±ne carati, eta½ pass±m²”ti. “Sakkhissati pana ta½ gahetun”ti. “Thoka½ madhu½ labhanto anto r±janivesanampi na½ ±netu½ sakkhiss±mi, dev±”ti. R±j± tassa madhu½ d±pesi. So ta½ gahetv± uyy±na½ gantv± v±tamigassa caraºaµµh±ne tiº±ni madhun± makkhetv± nil²yi. Migo ±gantv± madhumakkhit±ni tiº±ni kh±ditv± rasataºh±ya baddho aññatra agantv± uyy±nameva ±gacchati. Uyy±nap±lo tassa madhumakkhitatiºesu paluddhabh±va½ ñatv± anukkamena att±na½ dassesi. So ta½ disv± katip±ha½ pal±yitv± punappuna½ passanto viss±sa½ ±pajjitv± anukkamena uyy±nap±lassa hatthe µhitatiº±ni kh±ditu½ ±rabhi.
So tassa viss±sa½ ±pannabh±va½ ñatv± y±va r±janivesan± v²thi½ kilañjehi parikkhipitv± tahi½ tahi½ s±kh±bhaªga½ p±tetv± madhul±buka½ a½se laggetv± tiºakal±pa½ upakacchake µhapetv± madhumakkhit±ni tiº±ni migassa purato purato vikiranto antor±janivesana½yeva agam±si. Mige anto paviµµhe dv±ra½ pidahi½su. Migo manusse disv± kampam±no maraºabhayatajjito antonivesanaªgaºe ±dh±vati paridh±vati. R±j± p±s±d± oruyha ta½ kampam±na½ disv± “v±tamigo n±ma manuss±na½ diµµhaµµh±na½ satt±ha½ na gacchati, tajjitaµµh±na½ y±vaj²va½ na gacchati, so evar³po gahananissito v±tamigo rasataºh±ya baddho id±ni evar³pa½ µh±na½ ±gato, natthi vata bho loke rasataºh±ya p±patara½ n±m±”ti im±ya g±th±ya dhammadesana½ paµµhapesi–
14. “Na kiratthi rasehi p±piyo, ±v±sehiva santhavehi v±;
v±tamiga½ gahananissita½, vasam±nesi rasehi sañjayo”ti.
Tattha kir±ti anussavanatthe nip±to. Raseh²ti jivh±viññeyyehi madhurambil±d²hi. P±piyoti p±pataro. ¾v±sehiva santhavehi v±ti nibaddhavasanaµµh±nasaªkh±tesu hi ±v±sesupi mittasanthavesupi chandar±go p±pakova, tehi pana sacchandar±gaparibhogehi ±v±sehi v± mittasanthavehi v± sataguºena ca sahassaguºena ca satasahassaguºena ca dhuvapaµisevanaµµhena ±h±ra½ vin± j²vitindriyap±lan±ya abh±vena ca sacchandar±gaparibhogaras±va p±patar±ti. Bodhisatto pana anussav±gata½ viya imamattha½ katv± “na kiratthi rasehi p±piyo, ±v±sehiva santhavehi v±”ti ±ha. Id±ni tesa½ p±piyabh±va½ dassento “v±tamigan”ti-±dim±ha. Tattha gahananissitanti gahanaµµh±nanissita½. Ida½ vutta½ hoti– passatha ras±na½ p±piyabh±va½, ida½ n±ma araññ±yatane gahananissita½ v±tamiga½ sañjayo uyy±nap±lo madhurasehi attano vasa½ ±nesi, sabbath±pi sacchandar±gaparibhogehi rasehi n±ma añña½ p±patara½ l±makatara½ natth²ti rasataºh±ya ±d²nava½ kathesi. Kathetv± ca pana ta½ miga½ araññameva pesesi.
Satth±pi “na, bhikkhave, s± vaººad±s² id±neva eta½ rasataºh±ya bandhitv± attano vase karoti, pubbepi ak±siyev±”ti ima½ dhammadesana½ ±haritv± anusandhi½ ghaµetv± j±taka½ samodh±nesi. “Tad± sañjayo aya½ vaººad±s² ahosi, v±tamigo c³¼apiº¹ap±tiko, b±r±ºasir±j± pana ahameva ahosin”ti.

V±tamigaj±takavaººan± catutth±.