M±t±pitu-upaµµh±nantig±th±vaººan±

6. Id±ni m±t±pitu-upaµµh±nanti ettha m±tu ca pitu c±ti m±t±pitu. Upaµµh±nanti upaµµhahana½. Putt±nañca d±r±nañc±ti puttad±rassa saªgaºhana½ saªgaho. Na ±kul± an±kul±. Kamm±ni eva kammant±. Sesa½ vuttanayamev±ti aya½ padavaººan±.
Atthavaººan± pana eva½ veditabb±– m±t± n±ma janik± vuccati, tath± pit±. Upaµµh±na½ n±ma p±dadhovanasamb±hanucch±dananh±panehi catupaccayasampad±nena ca upak±rakaraºa½. Tattha yasm± m±t±pitaro bah³pak±r± putt±na½ atthak±m± anukampak±, ye puttake bahi k²¼itv± pa½sumakkhitasar²rake ±gate disv± pa½su½ puñchitv± matthaka½ upasiªgh±yant± paricumbant± ca sineha½ upp±denti, vassasatampi m±t±pitaro s²sena pariharant± putt± tesa½ patik±ra½ k±tu½ asamatth±. Yasm± ca te ±p±dak± posak± imassa lokassa dasset±ro, brahmasammat± pubb±cariyasammat±, tasm± tesa½ upaµµh±na½ idha pasa½sa½, pecca saggasukhañca ±vahati. Tena maªgalanti vuccati. Vuttañheta½ bhagavat±–
“Brahm±ti m±t±pitaro, pubb±cariy±ti vuccare;
±huneyy± ca putt±na½, paj±ya anukampak±.
“Tasm± hi ne namasseyya, sakkareyya ca paº¹ito;
annena atha p±nena, vatthena sayanena ca;
ucch±danena nh±panena, p±d±na½ dhovanena ca.
“T±ya na½ p±ricariy±ya, m±t±pit³su paº¹it±;
idheva na½ pasa½santi, pecca sagge pamodat²”ti. (Itivu. 106; j±. 2.20.181-183).
Aparo nayo– upaµµh±na½ n±ma bharaºakiccakaraºakulava½saµµhapan±dipañcavidha½, ta½ p±paniv±raº±dipañcavidhadiµµhadhammikahitasukhahetuto maªgalanti veditabba½. Vuttañheta½ bhagavat±–
“‘Pañcahi kho, gahapatiputta, µh±nehi puttena puratthim± dis± m±t±pitaro paccupaµµh±tabb± bhato ne bhariss±mi, kicca½ nesa½ kariss±mi kulava½sa½ µhapess±mi, d±yajja½ paµipajjiss±mi, atha v± pana pet±na½ k±lakat±na½ dakkhiºa½ anuppadass±m²’ti. Imehi kho, gahapatiputta, pañcahi µh±nehi puttena puratthim± dis± m±t±pitaro paccupaµµhit± pañcahi µh±nehi putta½ anukampanti, p±p± niv±renti, kaly±ºe nivesenti, sippa½ sikkh±penti, patir³pena d±rena sa½yojenti, samaye d±yajja½ niyy±dent²”ti (d². ni. 3.267).
Apica yo m±t±pitaro t²su vatth³su pas±dupp±danena, s²lasam±d±panena, pabbajj±ya v± upaµµhahati, aya½ m±t±pitu-upaµµh±k±na½ aggo. Tassa ta½ m±t±pitu-upaµµh±na½ m±t±pit³hi katassa upak±rassa paccupak±rabh³ta½ anekesa½ diµµhadhammik±na½ sampar±yik±nañca atth±na½ padaµµh±nato maªgalanti vuccati.
Puttad±rass±ti ettha attato j±t± putt±pi dh²taropi putt±icceva saªkhya½ gacchanti. D±r±ti v²satiy± bhariy±na½ y± k±ci bhariy±. Putt± ca d±r± ca puttad±ra½, tassa puttad±rassa. Saªgahoti samm±nan±d²hi upak±rakaraºa½. Ta½ susa½vihitakammantat±didiµµhadhammikahitasukhahetuto maªgalanti veditabba½. Vuttañheta½ bhagavat±– “pacchim± dis± puttad±r± veditabb±”ti ettha uddiµµha½ puttad±ra½ bhariy±saddena saªgaºhitv± “pañcahi kho, gahapatiputta, µh±nehi s±mikena pacchim± dis± bhariy± paccupaµµh±tabb± samm±nan±ya, anavam±nan±ya, anati cariy±ya, issariyavossaggena, alaªk±r±nuppad±nena. Imehi kho, gahapatiputta, pañcahi µh±nehi s±mikena pacchim± dis± bhariy± paccupaµµhit± pañcahi µh±nehi s±mika½ anukampati, susa½vihitakammant± ca hoti, saªgahitaparijan± ca, anatic±rin² ca, sambhatañca anurakkhati dakkh± ca hoti analas± sabbakicces³”ti (d². ni. 3.269).
Aya½ v± aparo nayo– saªgahoti dhammik±hi d±napiyav±c±tthacariy±hi saªgaºhana½. Seyyathida½– uposathadivasesu paribbayad±na½, nakkhattadivasesu nakkhattadass±pana½, maªgaladivasesu maªgalakaraºa½, diµµhadhammikasampar±yikesu atthesu ov±d±nus±sananti. Ta½ vuttanayeneva diµµhadhammikahitahetuto sampar±yikahitahetuto devat±hipi namassan²yabh±vahetuto ca maªgalanti veditabba½. Yath±ha sakko dev±namindo–
“Ye gahaµµh± puññakar±, s²lavanto up±sak±;
dhammena d±ra½ posenti, te namass±mi m±tal²”ti. (Sa½.ni.1.1.264).
An±kul± kammant± n±ma k±laññut±ya patir³pak±rit±ya analasat±ya uµµh±nav²riyasampad±ya, abyasan²yat±ya ca k±l±tikkamana-appatir³pakaraºasithilakaraº±di-±kulabh±vavirahit± kasigorakkhav±ºijj±dayo kammant±. Ete attano v± puttad±rassa v± d±sakammakar±na½ v± byattat±ya eva½ payojit± diµµheva dhamme dhanadhaññavuddhipaµil±bhahetuto maªgalanti vuccanti. Vuttañheta½ bhagavat±–
“Patir³pak±r² dhurav±, uµµh±t± vindate dhanan”ti ca (su. ni. 185; sa½. ni. 1.246).
“Na div± soppas²lena, rattimuµµh±nadessin±;
nicca½ mattena soº¹ena, sakk± ±vasitu½ ghara½.
“Atis²ta½ ati-uºha½, atis±yamida½ ahu;
iti vissaµµhakammante, atth± accenti m±ºave.
“Yodha s²tañca uºhañca, tiº± bhiyyo na maññati;
kara½ purisakicc±ni, so sukha½ na vih±yat²”ti. (D². ni. 3.253).
“Bhoge sa½haram±nassa, bhamarasseva ir²yato;
bhog± sannicaya½ yanti, vammikov³pac²yat²”ti. Ca evam±di (d². ni. 3.265).
Eva½ imiss± g±th±ya m±tu-upaµµh±na½, pitu-upaµµh±na½, puttad±rassa saªgaho, an±kul± ca kammant±ti catt±ri maªgal±ni vutt±ni, puttad±rassa saªgaha½ v± dvidh± katv± pañca, m±t±pitu-upaµµh±na½ v± ekameva katv± t²ºi. Maªgalattañca nesa½ tattha tattha vibh±vitamev±ti.
Niµµhit± m±t±pitu-upaµµh±nanti imiss± g±th±ya atthavaººan±.