Satta sam±dhiparikkh±r±
290. “‘Ta½ ki½ maññanti, bhonto dev± t±vati½s±, y±va supaññatt± cime tena bhagavat± j±nat± passat± arahat± samm±sambuddhena satta sam±dhiparikkh±r± samm±sam±dhissa paribh±van±ya samm±sam±dhissa p±rip³riy±. Katame satta? Samm±diµµhi samm±saªkappo samm±v±c± samm±kammanto samm±-±j²vo samm±v±y±mo samm±sati. Y± kho, bho, imehi sattahaªgehi cittassa ekaggat± parikkhat±, aya½ vuccati, bho, ariyo samm±sam±dhi sa-upaniso itipi saparikkh±ro itipi. Samm±diµµhissa bho, samm±saªkappo pahoti, samm±saªkappassa samm±v±c± pahoti, samm±v±cassa samm±kammanto pahoti. Samm±kammantassa samm±-±j²vo pahoti, samm±-±j²vassa samm±v±y±mo pahoti, samm±v±y±massa samm±sati pahoti samm±satissa samm±sam±dhi pahoti, samm±sam±dhissa samm±ñ±ºa½ pahoti, samm±ñ±ºassa samm±vimutti pahoti. Yañhi ta½, bho, samm± vadam±no vadeyya– ‘sv±kkh±to bhagavat± dhammo sandiµµhiko ak±liko ehipassiko opaneyyiko paccatta½ veditabbo viññ³hi ap±rut± amatassa dv±r±’ti idameva ta½ samm± vadam±no vadeyya. Sv±kkh±to hi, bho, bhagavat± dhammo sandiµµhiko, ak±liko ehipassiko opaneyyiko paccatta½ veditabbo viññ³hi ap±rut± amatassa dv±r± [dv±r±ti (sy±. ka.)]. “‘Ye hi keci, bho, buddhe aveccappas±dena samann±gat±, dhamme aveccappas±dena samann±gat±, saªghe aveccappas±dena samann±gat±, ariyakantehi s²lehi samann±gat± ye cime opap±tik± dhammavin²t± s±tirek±ni catuv²satisatasahass±ni m±gadhak± paric±rak± abbhat²t± k±laªkat± tiººa½ sa½yojan±na½ parikkhay± sot±pann± avinip±tadhamm± niyat± sambodhipar±yaº±. Atthi cevettha sakad±g±mino.
“Atth±ya½ [ath±ya½ (s². sy±.)] itar± paj±, puññ±bh±g±ti me mano;
saªkh±tu½ nopi sakkomi, mus±v±dassa ottappan”ti.
291. ‘Imamattha½, bhante, brahm± sanaªkum±ro bh±sittha, imamattha½, bhante, brahmuno sanaªkum±rassa bh±sato vessavaºassa mah±r±jassa eva½ cetaso parivitakko udap±di– “acchariya½ vata bho, abbhuta½ vata bho, evar³popi n±ma u¼±ro satth± bhavissati, evar³pa½ u¼±ra½ dhammakkh±na½, evar³p± u¼±r± vises±dhigam± paññ±yissant²”ti. Atha, bhante, brahm± sanaªkum±ro vessavaºassa mah±r±jassa cetas± cetoparivitakkamaññ±ya vessavaºa½ mah±r±j±na½ etadavoca– “ta½ ki½ maññati bhava½ vessavaºo mah±r±j± at²tampi addh±na½ evar³po u¼±ro satth± ahosi, evar³pa½ u¼±ra½ dhammakkh±na½, evar³p± u¼±r± vises±dhigam± paññ±yi½su. An±gatampi addh±na½ evar³po u¼±ro satth± bhavissati, evar³pa½ u¼±ra½ dhammakkh±na½, evar³p± u¼±r± vises±dhigam± paññ±yissant²”’ti. 292. “‘Imamattha½, bhante, brahm± sanaªkum±ro dev±na½ t±vati½s±na½ abh±si, imamattha½ vessavaºo mah±r±j± brahmuno sanaªkum±rassa dev±na½ t±vati½s±na½ bh±sato sammukh± suta½ [sutv± (s². p².)] sammukh± paµiggahita½ saya½ paris±ya½ ±rocesi”. Imamattha½ janavasabho yakkho vessavaºassa mah±r±jassa saya½ paris±ya½ bh±sato sammukh± suta½ sammukh± paµiggahita½ [paµiggahetv± (s². p².)] bhagavato ±rocesi. Imamattha½ bhagav± janavasabhassa yakkhassa sammukh± sutv± sammukh± paµiggahetv± s±mañca abhiññ±ya ±yasmato ±nandassa ±rocesi, imamattham±yasm± ±nando bhagavato sammukh± sutv± sammukh± paµiggahetv± ±rocesi bhikkh³na½ bhikkhun²na½ up±sak±na½ up±sik±na½. Tayida½ brahmacariya½ iddhañceva ph²tañca vitth±rika½ b±hujañña½ puthubh³ta½ y±va devamanussehi suppak±sitanti.
Janavasabhasutta½ niµµhita½ pañcama½.